Looduskalender ⟩ Tuisutaadi ootuses
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
5. detsember 2022, 08:14
/nginx/o/2022/12/05/15003323t1h39bf.jpg)
Lumekoorem Eestimaa kukil aina kasvab. Tulemas on detsembrikuu kõige põnevamad päevad nigulapäeva, 6. detsembri ümbruses, kus tavaliselt lund tuleb juurde nii taevast, kui keerutab hangedeks seda, mis hiljuti sadanud.
Kui laulusalmis räägitakse sellest, et veebruarikuus „tuiskab kolmandat päeva“, siis just detsembri algust teame ajana kui „padaorutab“ 2010. aasta detsembris Padaorus tuisuvangi jäänud autode järgi.
Ja ükskõik, kui paks ja kõvasti pakase poolt külmutatud see esimene maasolev lumi ei ole, siis enamasti vuliseb see jõuludeks mere poole. Ilm pole midagi püsivat ja just talvel oleme me selle üle õnnelikud.
Puurahva heategu
Taimerahval on praeguses külmas eriline roll – ahjutule soojana rõõmustavad nad inimesi. Halge ahju loopides mõtled tänutundes sellele kasele, kes aastaid kuldnoka pesakastile kohta pakkus, aga mis lõpuks tormituulte sasimise järel end õuemurule külili viskas. Või neile lepanottidele, mille oja äärest märtsi alguses musta-toonekure lennuteelt saagisin ja mis veripunast lepamahla nuttes mind esialgu natuke kurvakski tegid. Aga soojus on nendest puudest hinges ja kehas ning pole mõtet neist rääkida ainult eurodest tihumeetri kohta, vaid paluda neile ahjuküttena veel üks heategu teha.
Hangunud elu
Need taimed, kel aga eluvaim sees, on praegu kuidagi eriti jäigad – üle näo jooksev arukaseoks lõikab kui vahe nuga, aga ka murdub kui kuivanud puuoks. Pakane siiski ei pauguta veel puutüvesid, aga külmakraade ei näi veel piisavat.
Ja lume alt väljatulev maa on aga veel rõõmsalt roheline, külm pole igal pool pääsenud lumeteki alla. Pilliroog on täiesti kuldkollane ja jõulukrasside valmistamiseks valmis. Kuuske on veel vara tuppa tuua, muidu ei pea ta kolmekuningapäevani vastu. Aga tõeliselt kaunid on metsakuused hommikupunas, kui tõusev päike pakasega kõikidelt lumehelvestelt vastu särab.
Otsi kuuske!
Jõulukuuse valmisvaatamise aeg on käes, jõulueelsed nädalavahetused tasubki nüüd kulutada kodu- või maakodu metsas ringiuitamiseks ja roheliste käharpeade sakutamiseks. Nii mõneski muidu lehtpuude kardina taga vaikselt sirgunud kuusenoorukis võib avalduda soov tulla tubaje. Või on see hoopis seal karjamaa servas kasvanud pisike nups, kelle viis aastat tagasi kraaviperve niites alles jätsid, ning kellest nüüd tõeline kaunitar on sirgunud. On õige aeg jõulukuuse väljavalimiseks ja läbirääkimisteks, kas lõhnav-vaigune ikka tahab jõulumellu tulla.
Sinitihane tuleb pakasega
Linnurahvas istub puudel hiirvaikselt. Õigemini ei istu neid enam ka puudel, vaid sulelised on pugenud kusagile pragudesse ja urgastesse. Seda, et linde meie maal ikka veel on, saan aimu siis kui uurin haohunniku olemust. Tasapisi sops ja sops hakkab hunniku alt kõrgematele okstele kerkima üdini uniseid varblaseid.
Need varblased ongi mind viimase nädala jooksul kõige enam lummanud. Just rippuvad varblased. Toidumajas rasvapalli otsas rippuvad põldvarblased. Aga pakasega tuli ka esimene sinitihane metsast.
Magus magamise aeg
Karude kangelastegudest pole enam midagi kuulda, vaikselt nohisevad nad kusagil metsatukas suure puujuure all. Okaskerasidki pole enam poliitikutele nõu andmas, siilitarkust oleks praegu hädasti vaja. Veel vaid mõni kährik tuterdab väga uniselt ringi ja kitsed on kogunenud suurtesse karjadesse. Hundid ja rebased longivad aga üha julgemalt õuedes, vedades ära lambaid, saapaid ja isegi jõulutulesid.
LASTELE: Tõukekelgutama!
Järvejääle on veel vara minna, kuid kraave ja jäätanud teid pidi on üsna uhke kihutada. Otsi kuurinurgast ennemuistne soome kelk, löö selle rauad särama ja mine sõbraga kihutama! Kelgusanga küljes võiks rippuda ka termos kuuma piparmünditee ja soolapeki leibadega