Mullasüsiniku töötuba: otsekülv ja minimeeritud harimine ei ole imerelvad

Alar Astover näitlikustas läbitorgatud õhupallide abil muldade erinevusi: mõnda jääb süsinik paremini pidama ja vaja vähem sisestada, teise pane palju süsinikku tahad, ikka jookseb tühjaks. Foto: Erakogu

Põllumajandusettevõtjad ja -organisatsioonid said eelmisel nädalal teadlastega arutleda jätkusuutliku toidutootmise, muldade süsiniku sidumisvõime ning põllumajandusettevõtete süsiniku jalajälje mõõtmise üle

25. novembril toimus Tartus SPARK Demos EIT Food programmi egiidi all põllumajandusettevõtjatele, organisatsioonidele ja institutsioonidele suunatud praktiline töötuba „Muld ja süsinik“. Üritusel sai kuulda Eesti Maaülikooli, Põllumajandusuuringute Keskuse ja Civitta ekspertide ettekandeid ning arutelda ühiselt jätkusuutliku toidutootmise, muldade süsiniku sidumisvõime ja põllumajandusettevõtete süsiniku jalajälje mõõtmise üle.

Juba enne töötoa toimumist oli registreerumise aktiivsusest näha, et ettevõtjate ja organisatsioonide huvi süsiniku jalajälje ja süsiniku mulda sidumise vastu on suur.

Saanud oluliseks teemaks

Eesti Maaülikooli mullateaduse professor Alar Astover sõnas, et kui 15 aastat tagasi kõik haigutasid mullateadlaste jutu peale, siis nüüd ollakse süsiniku teemadest väga huvitatud. Kahjuks pole tema sõnul võimalik öelda ühte numbrit, kui palju muld süsinikku seob ja kui palju sealt kaob – see oleneb alati konkreetsest kohast.

Ta demonstreeris läbitorgatud õhupallidega muldade erinevusi: mõnda jääb süsinik paremini pidama ja vaja vähem sisestada, teise pane palju süsinikku tahad, ikka jookseb tühjaks. Kui rabas säilib süsinik hästi, siis elurikkal põllumaal hävineb orgaanika kiirelt. Seega teeb süsinikuneutraalsuse tagamise keerukaks ka maa kasutus.

Orgaanilise süsiniku varu kaardistamine on väga keeruline, seal on palju aspekte ning üldistused on tema sõnul meelevaldsed.

Orgaanilise süsiniku varu kaardistamine on väga keeruline, seal on palju aspekte ning üldistused on tema sõnul meelevaldsed. Eestis on kõigis muldades süsinikuvaru vähenenud, selle parandamine on väga kallis ja keeruline, ühtlase taseme hoidmine on juba väga hea saavutus.

Põllumehed saavad abiks kaardi

Põllumajandusuuringute Keskusel on töös kaard loomine, kust põllumehed saaks massiivide kaupa infot süsinikuvaru ja sidumispontenstaali kohta. Mullaseire ja uuringute büroo juhataja Priit Penu rõhutas, et püsiv süsinik on ainult üks osa mullas olevast süsinikust – lagunevat ja lahkuvat on oluliselt rohkem. Püsivat süsinikku on väga keeruline uurida, sest aastane juurdekasv on väga väike. Enne jõuab mullateadlane pensionile minna, kui uuringu tulemused saabuma hakkavad.

Sügavates kihtides, kus lagunemine on keerulisem, talletub süsinik oluliselt paremini. Globaalselt vaadates aitavad süsinikku mullas hoida madalam temperatuur ja kõrgem niiskus. Kaasa aitab ka saviosakeste sisaldus, rohttaimed ja tahkesõnniku kasutamine. Kuivendamine vähendab mullas oluliselt püsiva süsiniku hulka, eriti aktiivselt väheneb varu esimesel aastakümnel peale kuivendamist, hiljem varu stabiliseerub.

Pikaajalise Eesti muldade uuringu põhjal on suurte põllumajandusmasinate kasutuselevõtt mõjunud muldade süsinikuvarule nii hästi kui ka halvasti.

Pikaajalise Eesti muldade uuringu põhjal on suurte põllumajandusmasinate kasutuselevõtt mõjunud muldade süsinikuvarule nii hästi kui ka halvasti – süsiniku varu on ühest küljest vähenenud, sest sügavamad madalama süsinikusisaldusega kihid on tõstetud ülespoole, kuid teisest küljest on tekkinud paksem mullahorisont, kuhu süsinikku siduda. Seega võib tema sõnul öelda, et otsekülv ja minimeeritud harimine ei ole imerelvad, sest kuigi ülemises kihis süsinikuvaru tõuseb, ei jõua ta alumistesse kihtidesse, kus toimub hoopis varude vähenemine ja mullahorisont jääb ka üha õhemaks.

Mullahorisondi tõstmiseks ja süsiniku alumistesse kihtidesse jõudmiseks oleks hea kord 5-7 aasta tagant sügavalt künda. Kui pidevalt orgaanikat juurde anda, saab mullas süsinikusisaldust tõsta ka tavaharimisega ja seda kõigis mullakihtides.

Sirli Pehme Civittast selgitas, et põllumajandustootjatel on vaja hakata oma süsiniku jalajälje mõõtmisega tegelema, kuna suurem osa kasvuhoonegaasidest pärinevad esmatootmisest. Surve jalajälje vähendamiseks tuleb nii ühiskonnalt, poliitikutelt kui ka ettevõtte kasumlikkuse poolt. Tänapäeval küsivad nii tarbijad kui tööotsijad üha rohkem infot, seega saab jalajälje mõõtmisest nii turunduslikku kasu kui nende andmete alusel ka oma ressursside kasutust optimeerida. Kuid erinevalt muudest sektoritest on põllu- ja metsamajanduses jalajälje arvutamine palju keerukam, biomassi süsiniku jalajälge mõjutavad väga paljud erinevad muutlikud tegurid.

Ta tutvustas kolme erinevat jalajälje mõõtmise metoodikat: organisatsiooni tegevuse süsiniku jalajälg, toote/teenuse olelusring ja toote/teenuse keskkonnadeklaratsioon. Kuid rõhutas, et hoolimata meetodist peab tootja ikka ise tegema inventaranalüüsi ja mõju hindamise – kõik, mis põllule läheb ja sinna jääb, tuleb panna kirja. Esimesena survestatakse oma jalajälge arvestama suuri ettevõtteid, kuid kuna nemad ostavad omakorda väikestelt, siis peavad ka väikeettevõtted olema valmis neile vastama.

Töötoas osalejad arvasid, et tulevikus võiks hakata hinnakirjadesse CO2 tabeleid juurde panema, et saaks väetist ostes juba info kätte. Samuti tunti vajadust CO2 jalajälje mõõtmisega tegeleva koordineeriva keskuse järele, kes aitaks väiketootjaid info kogumisel ja analüüsimisel.

Tunti ka huvi, kuidas saaks põllumajandustootja oma CO2 jalajälge vähendada. Kahjuks pole Sirli Pehme sõnul selleks ühte kiiret võluvitsa, vaid tegevus peab käima paljude erinevate väikeste sammudega – täppisviljelus, taastuvenergia kasutamine, keskkonnasõbralik sõnnikukäitlusmetoodika jne. Jalajälje hindamise mõte ongi teada saada, kust kõige rohkem CO2-te tekib ja mis sammud seda vähendada aitaks.

Kas väiksemad peavad vastu?

Päev lõppes diskussiooniga, kus osalejad tõid välja erinevad probleemid – näiteks, miks ei arvestata süsiniku jalajälje ja põllumuldade süsinikusidumisega siis, kui head põllumaad maju täis ehitatakse. Leiti, et riik peaks tegema vastavad piirangud, et keskkonda säästa.

Samuti pakuti, et õppekavades võiks oluliselt rohkem CO2 jalajälje teemasid sees olla.

Töötoas osalejad tundsid muu hulgas ka muret, et väikeettevõtjad ei pruugi jalajälje vähendamise survele vastu pidada. Eriti kuna mõõdetakse eelkõige seda CO2, mida saab vähendada – suurtootjal on lihtsam energiatõhusust tõsta ja sisendeid ostes väiksemat jalajälge nõuda. Väiketootjal oleks lihtsam suurendada süsiniku mulda sidumist, aga tal pole võimalik oodata sada aastat, kuni tema mulda seotud süsinik arvesse läheb, ta süüakse piltlikult öeldes kolme kuni viie aasta jooksul turult välja.

Teadlased olid nõus, et hetkel on segadust palju, kuid avaldasid lootust, et aja jooksul tekib rohkem teadmisi ja metoodikaid, mis aitavad keskkonnasõbralikumalt majandada kuid arvestavad ka põllumeeste vajadustega.