Looduskalender ⟩ Lumele kirjutatud jäljeraamat peletab looduspimedust

"Lumemõõdik" kiigel näitas lume paksuseks 15 cm. Foto: Kristel Vilbaste

Kes meist poleks ihanud lapsepõlves heaks jäljekütiks saada? Minu lapsepõlves püüdsime me kõik Winnetouks või Hirvekütiks saada, osata metsas jälgi lugeda nii nagu nemad.

Eks see vana tava on hääbumas tänapäevase ühiskonna abitukstegeva looduspimeduse süvenedes. Kas märkate, et metsarajal on oksake murtud, keegi on siit läinud? Või kui leiate kevadel matkarajalt karukakahunniku ja selle taustal selfit teete, siis kas jääb silma, et mõni meeter edasi on aurav rohekas kakarida ja suure jälje kõrval ka üks vähemnähtav pisike ning et kõige targem oleks sellest paigast kiiresti jalga lasta?

Aga on üks aeg, kui kogu looduses toimuv on mustvalgelt näha igaühele, kes kummarduda viitsib. See on värske lumega jäljeraamat.

Aknaalune ööelu

Ja jäljeraamatu esimesteks lehekülgedeks ei pea isegi metsa minema. Öövarjus on põnevad tegelased ka ümber maja askeldanud. Vares va hallivatimees on naabrite aia taha viidud kollasest pakendikotist hapukoorepaki hiivanud ja natuke aega seda mu magamistoa akna all rappinud. Kohati on ta pikkade hüpetega seda raputanud ja siis jälle pead raputades rahulikult edasi jalutanud. Mingil hetkel on ta hirmunud millegi peale ja siis pakikese nokka haaranud ja hopsti minema lennanud, jäljerea lõpus on veel ühe tiiva maapuude.

Aga siis on sinna tulnud ühed pisikesed jäljed, hiireemanda kõhutühjusest kõnelevad tipsjäljed. Midagi pole sealt varese noosist pudenenud ja ta on agaralt asunud külmunud karikakraõite kallale. Siis on aga hiirerada pidi kohale hiilinud kass. Kohati on ta isegi jahiärevusest sabaga vastu maad põntsutanud. Aga hiireemand on õnnelikult tormanud mustavasse auku trepi all.

Varblasejalka

Varblasejalka. Foto: Kristel Vilbaste

Jäljeraamatult pilku ülespoole tõstes näen, et ka toidumajas käib uute jälgede tegemine - linnusöögimaja alla ununenud suvetool on lisaks kohatisele valgele lumele üle kirjatud ka valgete lärtsakatega. Varblased on nädalavahetusel hoolega toidupallidega jalkat mänginud. Toidupallid on küll kõik kenasti kogu aeg korvis, aga jalaga togitakse palli siit ja sealtpoolt. Pealöögid käivad pigem nokaga ja pooled pallid ongi juba jalgpallurite kõhupallides. Kenas kollases spordidressis tihased ei saa põldvarblaste meeskonna kõrval aga üldse löögile, vaid väga varases hämarikus käivad nad platsil harjutamas.

Sillad üle vete

Põnev on see lumekiht maas! Saimegi pikast ja pidevast soojast nii ära hellitatud, et korralik talv tuli ootamatult. No ja mis ootamatult tegelikult, vanarahva teadmiste kohaselt algas andresepäevast, 30. novembrist talv.

Andresepäevast tuleb iga päev ahju kütta.

Ja nõuetekohaselt tegi Jüri, sest talvine jüripäev on meil 26. novembril, ka esimesed sillad üle vete. Need saavad küll naelad sisse alles nigulapäev, 6. detsembril, mil lubati vanasti esimest korda jääle minna. Aga tänavu võivad need naelutatud sillad ka koos sulaveega minema sõita.

Igal juhul tasub jõgede ja järvede ääres nüüd ettevaatlik olla, pigem jäätaldrikud ja kõiksugu kristallehteid vaatamas käia. Ja ühtlasi juua ka kaldaallikatest, juba väheste külmakraadidegagi tundub nende vesi nüüd soe kui tee.

LASTELE: Udusulelend

Mõista, mõista, mis see on, tõsta jõuad, visata ei jõua? Loomulikult on see udusulg. Aga mängime siis nende udusulgedega. Padjast tuleb hankida suuremat sorti udusulg ja siis võistelda, kes suudab seda puhudes kauem õhus hoida. Päris hea harjutus kopsumahu treenimiseks praegusel kähisema kippuvate kopsude ajal.