Juhe koos? Metsaretked virgutavad vaimu ja keha aasta läbi

Matkale on tingimata vaja kaasa võtta natuke rohkem sööki, kui arvate end söövat, värskes õhus on isu hea ja energia kulub marjaks. Foto: Merle Rallmann

Käes on aasta kõledaim aeg, mil paljud meist sulguvad koduseinte vahele, sest nii on mugavam. Pole siis imestada, kui sügiskaamos võimust võtab ja üha napimad päevad tunduvad üha hallimates toonides – sombuse ilmaga pole aru saada, kas tegemist keskpäeva või õhtuga. Siseruumides ametis olijal pole sedagi dilemmat: tööle rutates on alles hämar, koju naastes juba pime.

Seda enam tuleks puhkepäevadel loodusesse minna, kus vaim ja füüsis saavad turgutust värvivaesusest hoolimata: pea puhkab, lihased saavad tegevust, kopsud sõõmu värsket õhku, märkamatult kogunevad head emotsioonid ja päeva lõpuks paistab elu „lillelisem”.

Statistikaameti andmete järgi on Eesti üks metsasemaid riike maailmas – liigirikkad metsad katavad peaaegu poole meie maismaast, peale selle on pea iga viies ruutmeeter soo või raba. Kui nädalavahetusel end pisut tagant utsitada ja ilmale vastav riietus selga tõmmata ning võileib ja termos seljakotti pakkida, saab ette võtta mõnusa retke mõnel sadadest matkaradadest. Pole piirkonda, kus pole võimalust end tsivilisatsioonist eraldada ja nautida ehedat loodust. Avastamist jagub igaühele.

Omad plussid

Igas kalendrikuus matkanuna tean, et sügistalvisel rännakul on omad plussid, alustades sellest, et menukamadki rajad pole linnast looduse rüppe pagenutest täitunud ning lõkkekohtades ja metsaonnides saab privaatsemalt aega veeta. Juba septembrist saati ei kimbuta matkajaid sääsed ja parmud, novembris lahkuvad areenilt viimased põdrakärbsedki. Esimesed külmad üle elanud kure- ja palumarjad mekivad märksa magusamalt ja kui juhtub olema pilvevaba taevas, mõjub päikeselt kiirgav soojus mitu korda hinnalisemalt kui suvine rannapäike.

Peale selle on hea aeg õppida tundma uusi liike, kes suure roheluse ajal meie tähelepanu ei pälvi.