Eksisin ära

Ka tuttavas kandis võib ära eksida ja siis märkad ühel hetkel, et looduspilte klõpsided on telefoni aku üsna tühjaks kulunud ja väljas hakkab hämarduma. Foto: Kadri Suurmägi

Kuigi mõni aasta tagasi oli neil päevil juba paks lumekiht maas, sain oma kirjutise võimaliku teema üle mõtiskleda rikkalikult täis ‘Polka’ vaarikate juures. Punased marjad maitsesid novembrikuiselt, aga siiski hästi. Ju oli seal erakordselt hiliste vaarikate juures õhku visatud küsimus kirjatüki teemast niivõrd selge, et kohe hakkas juhtuma...

Nimelt pole mul sel aastal siin Viljandimaal eriti seeneõnne olnud. Isegi siis, kui sügisvihmad mujal Eestis seenekorve täitma asusid, jäin mina metsas tühjade kätega ja vaatasin kadedalt teiste postitatud pilte rikkalikust saagist. Ent nüüd, nädalapäevad tagasi, korjas minu hea ämm lõpuks tummise ämbritäie kuuseriisikaid, mistõttu võtsin tema ette­paneku minna pühapäeval kodukandi metsa vastu rõõmuga – ehk saab lisaks vaarikatele mõned novembrikuised seened. Mõne saimegi! Kuna olime aga seekord otsustanud minna sinna, kus me ­tavaliselt ei käi, seentega asi ei piirdunud.

“No ütle, kus me siis nüüd oleme?” hakkas mu ämm äkki naerma. Minust polnud sel hetkel üldse tolku, sest olin sügisvärvides metsaalust pildistades kaotanud sellegi vähese suunataju, mis mul üldse on. Sellegipoolest näitasin enesekindlalt, mis suunas minema peaksime. See erines 180 kraadi võrra sellest, kuhu näitas mu meheema.

Umbes tunnike möödus meil okstes rabistades, ümberkaudseid märke otsides ja südamest naerdes. Meil oli naljakas, sest päriselt eksinud me muidugi ei olnud. Ala oli väike, ükskõik mis suunas minnes oleksime jõudnud välja mõne tuttava loodusmärgi, hoone või raudteeni ja sealt oleks kodutee leidmine olnud lihtne, aga tõtt-öelda sain lisaks mõnusale pikale jalutuskäigule ja heale tujule päris kainestava õppetunni, kuidas ka kodukandi mets võib sind ära eksitada. Mis siis veel võõramast metsast rääkida. Ka oma telefoni selleks hetkeks üsna nappi akuvaru olin usinalt looduspiltide peale kulutanud, mis polnud sugugi mõistlik tegevus.

Nii et kolm järeldust: oma soovidega tuleb ettevaatlik olla, metsa tasub seiklema minna koos hea huumorimeelega inimese ja täis telefoniakuga ning kunagi ei tohi oma oskusi metsas üle hinnata.

Aga nii üllatav kui see ka pole, siis neil, kel seni seeni pole õnnestunud leida, on lootust seda veel novembrikuus teha. Väga mõnus on praegu metsas, sest ükski tüütu putukas seenekorjamist ei sega.