Maal on lindude toitmine tervitatavam kui linnas

Toidumaja tüüpidele või disainile seab piirid vaid inimese fantaasia. Aasta tagasi oli Sagadis neist lausa näitus. Foto: Marianne Loorents

Külmad ilmad võivad nii mõneski tekitada soovi pakkuda toidupalukesi akna taga askeldavatele lindudele, küll aga tasub enne peki oksa külge riputamist kursis olla ekspertide soovitustega.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul ei ole linnades tungivat vajadust linde toita, sest linnad on toidurohked piirkonnad, kus suur osa lindudest saavad moel või teisel osa inimeste pakutud hüvedest. “Kui üldse toita, siis tasub meeles pidada, et tegu on lisatoiduga, millest ei tohiks kujuneda linnu igapäevast 24 tundi avatud sööklat, kus lind end täis pugib. Piisab, kui toidumajast saab lind kätte esimese hommikusöögi, et minna­ täis kõhuga päevale vastu,” andis Mägi nõu.

Hommikusöök on linnule eriti tähtis külma talveöö järel, sest väike lind võib ööga kaotada kuni kümnendiku kehakaalust. “See energia on vaja kibekiiresti taastada, et mootor tuksumas hoida,” rääkis Mägi.

Hajaasustusega aladel, mille toidurohkus on lähemal looduslikule, on aga Mägi sõnul lindude lisatoitmine tervitatavam kui linnas. “See võib aidata lindudel talv üle elada ja seega võib kevadel piirkonnas rohkem linnulaulu loota,” ütles ta.

Mägi sõnul tasub aga olla kriitiline soovituste osas, et linde peaks aasta ringi toitma. Taolised loosungid teenivad ennekõike kaupleja ärihuve, kuna lindude lisatoitmine on üllatavalt massiivne äri, kus käib pidev tootearendus. “Lindude pesitsusajal lisatoitmisest võib aga kahju sündida, sest linnud ei saa poetoidust kätte vajalikke toitaineid ja nende tervis halveneb.”

Kui alustad, toida kevadeni

Lisatoitmisega tasub oodata püsiva lumikatte tekkimise ja külmakraadideni. “Lihtne reegel: kui oled juba alustanud, siis toida kevadeni, kuni lumi hakkab sulama ja ilmad pole enam kärekülmad,” andis Mägi nõu.

Hajaasustusega aladel võivad linnud toidumaja lähistele paikseks jääda ja poole talve pealt toitmise lõpetamise ­mõju on seal märksa suurema tõenäosusega kurbade tagajärgedega.

Need, kes toidumaja hankida ei taha, võivad lisatoitu kasvõi hommikuti lumele maha visata. “Küll aga tasub arvestada, et kui on soov lindude omavahelist jagelust lisatoitmiskohas leevendada, võiks toitu hajutada. Midagi on toidumajas, midagi ripub eemal oksal, midagi on maapinnal,” ütles Mägi.

Lõpuks pudeneb tema sõnul nii ehk naa suur osa toidust maapinnale, sest linnud ei pea korrast eriti lugu ja toidulaual sahmides lendab sageli toitu laias kaares.

Katusega linnumaja on parem

Toidumaja tüüpidele või disainile seab Mägi meelest piirid vaid inimese fantaasia, kuid laias laastus saab valida nii katusega kui katuseta maju, samuti automaatseid või n-ö käsitsi täidetavaid maju. “Katusega ehk vihma, lume ja tuule eest kaitstud toidumaja on ots­tarbekam, sest toit on paremini kaitstud ja lindudele kättesaadav,” rääkis ta.

Avatud ehk katuseta toidumajas võib probleemiks kujuneda see, kui pärast vihma­sadu kogu toit jäätub. “Kes see ikka viitsib jännata jää toksimisega, et seda siis kõhus sulatada, lõpuks võib jäätunud toidust vähem tolku olla, kui sellest saadud energia väärt on,” selgitas Mägi.

Automaatselt täituvad söögimajad annavad lindudele pidevalt toitu. Nii palju kui ära süüakse, pudiseb täitepaagist toidulauale juurde. “Seda võib nimetada ka laisa toitja toidumajaks, sest ei pea igal hommikul varavalges välja minema, et lindudele süüa panna. Piisab vaid korra nädalas paagi täitmisest,” ütles ta.

Probleemiks taolistel majadel on Mägi sõnutsi see, et nad kipuvad lindudele tihti põhiliseks toitumiskohaks saama, kuigi rõhk peaks olema lisatoitmisel.

Soolata pekk ei külmu kivikõvaks

Kirjust tootevalikust poes õiget toitu välja valides soovitab Mägi lähtuda lihtsast reeglist: Eestis elavatele lindudele ei ole vaja anda toitu, mis meie regioonis looduslikult ei kasva ega kasvatata. “Näiteks pole mõtet anda Lõuna- või Põhja-Ameerikast toodud udupeeneid seemneid meie lindudele, sest kunagi ei või teada, milliste liikide seemned võivad sellistes toidusegudes olla. Halvemal juhul aidatame kaasa invasiivsete võõrliikide levikule, ühtlasi pole teada, kuidas taolised võõramaa seemned meie lindudele mõjuvad,” rääkis ta.

Soolata pekk, päevalilleseemned ja teised kohalikud seemned on Mägi sõnul meie lindudele kõige paslikum toit.

Söödapalli soetamisel tasub silmas pidada, millist rasva on kasutatud, sest lisaks loomsetele rasvadele võivad pallid sisaldada ka taimset rasva, mis külmaga kivikõvaks külmub ja lindudele kättesaamatuks jääb. “Vana hea soolata seapekk on etem, sest sellest saab väikese linnu nokk ka käreda külmaga jagu. Kui rääkida, et mida linnud eelistavad, siis siin kehtib katse ja eksituse meetod. On linde, kes ei pea rasvapalle miskiks, teised võivad neil kõõluda hommikust õhtuni.”

Asjatundjad soovitavad rasvapallid võrgust eemaldada, sest linnu jalg võib võrku takerduda. Foto: Arvo Meeks

Rasvapalle müüakse sageli väikeses võrkkotis, et inimesel oleks seda lihtne puuoksale riputada. “Pall tuleks siiski võrgust eemaldada, sest linnu jalg võib võrku takerduda, vabanemiskihus rabeledes viga saada, halvemal juhul veelgi tugevamini takerdudes võib lind lõpuks kurnatusest hukkuda,” kõneles Mägi.

Kasi linnumaja korra nädalas

Rasvapalle andes tasub kasutada traadist nn torusöötjat, mille sisse saab rasvapallid asetada. “Suuremad linnud, näiteks harakas, hallvares ja hakk, ei saa sealt rasvapalli minema vedada. Üksikult oksale riputatud rasvapall on suurele linnule kerge saak, viuh! ja läinud see ongi. Väikesed värvulised jäävad aga nokk töllakil suud vesistama,” kirjeldas Mägi.

Toidumaja peaks vähemalt korra nädalas korralikult puhastama, näiteks kuuma veega üle uhama. “Lindude söögikombed ei ole kiita, nende seedimine on kiire ja kui juba midagi nokast sisse on läinud, siis peagi see tagant ka väljub. Nad ei pea paljuks seda poetada ka otse toidumajja. See võib aga tähendada lindudele ohtlike haiguste levikut ja toidumajast võib saada nakkusmaja,” hoiatas Mägi.

Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul tuleks toitu välja panna korrapäraselt ja enam-vähem samal kellaajal. “Linnud õpivad toitmiskohad ja -ajad kiiresti selgeks,” rääkis ta.

Oluline on ka see, et toit oleks maitsestamata ega sisaldaks vett. “Vett sisaldavat toitu, näiteks puuvilju, ei soovitata lindudele pakkuda, sest ­läbikülmununa ei ole need lindudele kättesaadavad ning soojaga, vastupidi, riknevad kiiresti. Ka ei tohi lindudele pakkuda riknenud toitu,” seletas Võhandu.

Toidumaja peaks paigutama avatud kohta. “Nii märkavad linnud vaenlast varakult ja saavad mitmes suunas põ-geneda. Ei sobi varjualused ega mitmest küljest kinnised kohad. Toitumiskoha läheduses võiks olla põõsaid, kuhu linnud ohu korral saaksid varju minna või oma toidukorda oodata,” soovitas Kaarel Võhandu.

Toidumajale ei tohi ligi pääseda kassid ja koerad. “Puu või posti otsa ronimise takistamiseks võib kasutada allapoole avanevat metallist kraed,” lausus Võhandu.