Looduskalender ⟩ Mis lumi? Saaki annavad veel nii vaarikad kui redised

Sel aastal valmivad ka väga hilised sordid. Foto: Kristel Vilbaste

Esimene lumi Eestis tuli 5. novembri hommikupoolikul. Suur osa eestlastest küsib nüüd, kus see lumi oli? Polnud ju mingit lund!

Tuleb tõdeda, et neid kergelt külmakraadides lumeasupaiku oli meil sama vähe kui sedasama lund. Minagi nägin vaid mingi lumemanna sadamist, isegi lumekruupideks ei saanud seda nimetada, aga Tartust törts lõunapool sadas siiski esimesi helbeid. Just kaunikristalliliste lumehelveste olemasolu peetakse oluliseks esimese lume kriteeriumiks. Küll ta nüüd varsti tuleb!

Rohetav ädal

Teine redisekülv tõotab saaki. Foto: Kristel Vilbaste

Igatahes pole nüüdseks sellest mitte miskit järgi ja kojamehed saavad nüüd oma sügistööd lehekuhjade kallal lõpetada ja seejärel rahulikult rehad lumelabidatega asendada. Põlluviljad on nüüdseks igal pool koristatud, põldudel helgivad värsked künnivaod, ka talioras on end arglikult rohetama võrsunud. Aga roheline on maa veel igal pool, kus suvel niidetud. Ädal on kohati üle luupekse, kesalilled rõõmsalt õitsemas koos ristikunuttide ja pisikeste punanditega.

Soodel jääsildu veel pole

Simunapäev, 28. oktoobril on nüüd kaugel möödas ja kuigi simun pidi tegema sillad soodesse, siis jääkoorikut oli ehk sealsamas lumesadamise päeval mõnel veepangel. Ei rohkem.

Aga raba on endiselt kuiv – ülepõlvevett tuleb oodata ilmselt Atlandi tormidest, seni kui rabakäsn end taas täis imeb. Siis tuleb ka lumi.

Metssiga adra eest

Külm ei ole nõgeseid veel ära võtnud. Foto: Kristel Vilbaste

Nädala esimesel poolel olid veel väljas vihmaussid! Ja vihmausse ei tuusti praegu välja vaid mutid, nende kuhjasid on aiaäär täis, vaid ka seapered, kes mõnuga põllul oktooberfesti roosasid vorstikesi igalt madalaks niidetud heinamaalt söövad, jättes järgi tõelise seasongermaa. „Künnapuu põllud on kõik üles küntud,“ ütleb mu vend oma Nigula kaitseala servas asuva talu maid vaadates. „Pane või kartul maha!“ Aga sigasid on taas palju, mõnevõrra on põrsarohkust reguleerimas käimasolev jaht.

Põdrasarve otsimise aeg

Põdraisandad on saanud oma soojätkamisrituaalid ja tegevused ära teha ja tasapisi hakkavad suuremad pullid oma sarvi vastu võsa nühkima. Lume tulekuni tasub rägastikes silmi lahti hoida, kes sarvetrofeesid otsivad. Aga ilm on veel nii soe, et võimalik, et sarvekroonid pudisevad alles detsembris. Karud on koos poegadega veel oma magamispaikade ümbruses ringi kolistamas. Unne pöördumise ajaks peavad nad sooled tühjaks saama, seega kulub ära paarinädalane paast. Ehk ühe väikese vihmaussi või sitika pistavad karuotid veel kiirtoiduna põske.

Lõheliste pulmaaeg

Kogred kaovad nüüd põhjamutta, nii ka konnad. Rõõsalt sulistavad aga pulmamänge allikalistes ojades ja jõgedes lõhelised. Inimesed ei saa lahti uudishimust neid sulisevaid mänge jälgida, nii on taskulambiga kalamehi jõgede ääres päris arvukalt. Ja kuigi seeneaasta oli meil tõeliselt räbal, on seeneilm on veel valla: kukeseened, murumunad ja riisikad on veel koguni korjamiskõlbulikud.

Mardipäev

Kui nüüd halloweeni maagiast välja tulla, siis saabub meie oma rahva tähtsaim sanditamise päev. Mardiõhtul, 9. novembril maskeeriti end meesteks. Mardiperesse kuulusid mardiisa, talle oli abiks mardiema või mardinoorik, ülejäänud olid pojad ehk mardilapsed ning kindlasti pillimees. Tihti oli kaasas mõni loom: hobune, sokk või karu.

Andideks said mardisandid harilikult liha, leiba, vorste, kogutud toidukraam söödi hiljem ühiselt nn mardipulmas, mis võis kesta mitu päeva.

Mardid tõmbasid selga pahupidi kasukad, õlgkübarad, ette takust habe või mask. Andideks said mardisandid harilikult liha, leiba, vorste, kogutud toidukraam söödi hiljem ühiselt nn mardipulmas, mis võis kesta mitu päeva.

Martide töö polnud kommipommimine, vaid katsumine, kas pererahvas on hoolega tööd teinud ja kas lapsed on lugema õppinud. Noored poisid ja eriti tüdrukud pidid näitama sel sügisel tehtud käsitöid.

LASTELE: Ilmamäng: hüppavad õunad

Tänavatrikimehe taskuvarasse kuulus vanasti žongleerimine ehk 2–6 pallikese hüpitamine. Alustada võiks aga kahe täpselt üheraskuse õunaga. Esmalt visatakse parema käe õun õhku ja pannakse kiiresti vasaku käe õun paremasse pihku, sel ajal kukub kaarega visatud esimene õun vasakusse pihku. Jätkatakse kohe samamoodi.