Looduskalender ⟩ Raagus mets ja õitsevad kevadlilled
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
31. oktoober 2022, 10:39
Prrr. Külm on. „Koerailm,“ ütleb vanarahvas. Huvitav, kust nad teadsid, et kunagi liiguvad sellise ilmaga õues vaid koerapissitajad?
Aga kui külm vihm hakkab krae vahele tilkuma, siis nutame oma hinges samamoodi nagu see hall taevas. Kaamos.
Siis aga naeratab meile aianurgas viimane roosa roos ja taevas klaarib, meie tuju on taas tantsusammuline, lumeootusest põlev rind hõiskab tilistavatele tuttmütsides siidisabadele: „Tooge ometi valge, helge lumi!“
Kellakeeramise agoonia
Koputavad. Ikka koputavad. Väikesed kollakõhud nõuavad rütmikeeles meilt ivakesi. Ja mis seal salata, tihased akna taga vaid itsitavad pihku, kui näevad tubades komberdavaid uniseid ja segaseid inimesi – jälle see tobe kellakeeramine.
Igal aastal tõestavad nii teadlased kui majandusmehed, et kella keeramisel pole mitte mingit mõtet, kuid sellel on oluline mõju meie stressitaseme tõusule. Löristades seepeale linnast köhijate ja nuuskajate seltskonnast tulles oma vesiseks kiskuvat nina, saan aru, et tegelikult on ju praegu isegi hea aeg, tund nagu maast leitud. Aga miks ma juba kella viie ajal õhtul nii väsinud olen?
Läbipaistvuse aeg
Tihasekoputus on üks väheseid linnuhääli, mis siia põhjamaale praegu jäänud on. Kullid on enamuses läinud ja rongad on tõusnud metsade valitsejateks. Kuid lehitut metsa ja läbipaistvaid puid silmitsedes saad hästi aru, miks linnud rändavad – pole selleks vaid toidupuudus. Kujutage ette kui lehitute lehtpuude otsas hüpleks kõik see suvine linnuhulk, lehelinnud, metsvindid, rästad ja kõiki oleks näha, kuhu neil varjuda oleks? Sestap on targem rännutee ette võtta.
Kust saad kuiva kasuka?
Sääsed, kes peaks olema juba korralikult koobaste ja keldrite seinte peal reas, tantsivad ikka õhtuti oma üleshüppavat balletti. Ööliblikas põrutab millegipärast täiel rinnal vastu aknaklaasi. Ja mis kõige kummalisem, selles sügiskaamoses kalpsas ringi veel mitu üsna vilka olemisega rabakonna. Karvakandjate enamus aga külmaootuses veel ei ela, näha on üsna suvise kasukaga nirke. Vaid tinaraske külm vihm ajab loomi teistmoodi käituma, kuivakasuka kohta otsides satuvad kährikud garaaži, kuuri alla, keldrisse. Nugistel on rasvahankimise aeg – on nad parasjagu õunapuus või teritavad hambaid mesitarude kallal. Kitsed mõnulevad ädalal ja orasel. Hundirahvas laseb aga lambaprael hea maitsta.
Segiläinud kevadlilled alustasid
Vesine ja soe ilm pani kõik taas lopsakalt kasvama. Enne nädalalõpu kuuvalgeid ja külmi öid olid nõgesed veel täies elujõus, nii et võta ja tee või maitsvat nõgesesalatit. Hiiumaal puhkes võsaülane. Samas on lehelangetamise aeg nüüd jõudnud õunapuude ja vaarikate kätte – kollakaspruuniks tõmbunud krimpslehed katavad maad paksu vaibana, üksikud külmavõetud õunapabulad aga püsivad veel puus. Ka lodjapuumarjad ei ole veel kellelegi huvi pakkunud ja ripuvad oksal, suured veetilgad küljes. Äkitselt on kuldkollaseks läinud kõik tarnamättad ja ka need pajulehed, mis veel puus.
Küünlad kalmudele!
Mida muud saabki soovitada hingedeajal kui seda, et käige oma lähedaste kalmudel. Ja jätke ööseks lauale tubli liuatäis toitu hingedele.
Kelle hinged näljas, selle põld põdur. Tarvastu
Ja et see kõikse õigem päev seda teha on 1. novembri õhtul, hingedepäeva laupäeval. Lahkunute mälestamiseks pannakse vanarahva traditsioonide järgi küünal aknale või kalmule hingedepäeva eelõhtul ehk siis teisipäeval, 1. novembril – just nii nagu me jaanituld teeme jaanilaupäeval või verivorste sööme jõululaupäeval.
LASTELE: Samblapall
Rohelist sammalt ja halle samblike saab veel hästi metsa alt kätte. Neist saab niidiga sidudes susserdades-pusserdades kokku keerutada vahva palli. Lapsed võiks erinevate kihtide vahele peita mõne kommi, mänguasja või muu vahva asja. Ja kui mõnel päeval enam lapsed omavahel üldse läbi ei saa ja riid kipub taevani, siis võetakse välja üks pall ja visatakse üksteisele, nimetades asju, mis kõigile meeldivad. Lõpuks jääb pall kõige kurvemale, kes võib siis palli lahti harutada ja kinke jagada.