Kas tuules jagub Eesti jaoks piisavalt energiat?

Tüüpiline elektrituulik hakkab toodangut andma alates tuule kiirusest 4 m/s ja saavutab täisvõimsuse 12 m/s juures. Foto: Peeter Langovits

Talv on tulekul ja küsimus üleval, kust saada elektrit ja sooja, kui Venemaalt enam gaasi ei tule ja põlevkivi suur süsinikuheide maksab liiga palju kvooditasu. Kõige odavamad on praegu taastuvad energiaallikad tuul ja päike, aga neid ei jätku, sest Eestis on neisse vähe investeeritud. Eks lähikuudel tuleb energiat igat moodi kokku hoida, aga aastate perspektiivis vajame selgust, kas saame tuule ja päikesega hakkama.

Tuuleolud Eesti sisemaal, rannikul ja avamerel on väga erinevad ja energeetika jaoks on need erinevused kriitilise tähtsusega. Sisemaal on nõrgemad tuuled ainult pool häda, sest meie maastikus on vähe suuri tasaseid ja lagedaid välju. Enamasti on ikka metsatukk või künkad lähedal ja nende tekitatud keerised ohustavad tuulikut, nii et see tuleb tugevama tuulega seisma panna. On olemas väiksemad vertikaalteljega tuulikud, mis on töökindlamad ja „püüavad” ka nõrgemaid tuuli, aga need on palju vähem efektiivsed, seega praeguste hindade juures veel paigaldada ei tasu.

Tuuleenergia ressursiandmed näitavad, et kui piirangud tänapäevaste lennuradarite soetamise järel kaotatakse, saab Eesti rannikule paigaldada 1,15 gigavati (GW) võimsuses tuulikuid. Praeguseks on paigaldatud vaid umbes 0,3 GW. Seevastu tuulikute jaoks sobivate madalmere alade potentsiaal on tervelt 7 GW Eesti vetes. Läti potentsiaal on huvitaval kombel veidi üle kahe korra suurem, kuigi rannajoon märksa lühem: Liivi laht on päris suur ja madal ning Läti merealad on avatumad.

Seega on ilmne, et Eesti energeetika tulevik on merel, kus on kättesaadavat tuulevõimsust üle kolme korra rohkem, kui põlevkivielektrijaamad praegu anda suudaksid. Aastane elektrienergia toodang oleks 24 teravatt-tundi ehk umbes kolm korda nii palju, kui Eesti praegu vajab. Aga kuidas on varustuskindlusega?

Avamerel, kus tuulikud oma müra ja harjumatu väljanägemisega jäävad inimeste elu ja igapäevase tegevuse kohtadest kaugele, on lisaks veel see eelis, et tuuled on tugevamad ja tunduvalt püsivamad kui maismaal. Ligikaudse hinnangu andmiseks saab tugineda Riigi Ilmateenistuse igatunnistele tuuleandmetele meie kõige merelisemast Vilsandi ilmajaamast alates aastast 2004 ja tuuleenergeetikas kasutatavale lähendusele, et tuule kiirus on keskeltläbi võrdeline seitsmenda astme juurega kõrgusest – tuult mõõdetakse standardselt 10 meetri kõrgusel, aga meretuuliku tiiviku kese on umbes 200 m kõrgusel, kus tuul on selle seose põhjal veidi üle pooleteise korra tugevam. Tuuleparkide projekteerimisel tehakse palju täpsemad arvutused.

Tüüpiline elektrituulik hakkab toodangut andma alates tuule kiirusest 4 m/s ja saavutab täisvõimsuse 12 m/s juures. Arvestades Vilsandi andmetega, võimaldaksid meretuulepargid katta Eesti tavalise elektritarbe (600–700 MW) alates tuule kiirusest 5 m/s ja tiputarbimise (1600 MW) alates 7 m/s.

Niisugust olukorda, et tavatarbimist ei saa talvel meretuulega katta nädala jooksul, tuleks ette kord mõne aasta jooksul. Suvisel ajal aitab alati välja päikeseenergia, kui ehitada tuule- ja päikeseparke õiges proportsioonis.

Seega, Eesti kliima võimaldab pea­aegu alati meid elektriga varustada, kui asi tõsiselt käsile võtta. Erakordsetel juhtudel saab ju lühiajaliselt piirata tööstustarbimist või käivitada reservis hoitud soojuselektrijaamad – mõlema meetme sujuval rakendamisel on suur roll ajakohasel ilmaprognoosil, mis võimaldab selliseid olukordi umbes nädal ette näha.