Istutada võib nii kaua, kuni labidas mulda läheb

Enne taime istutusauku panemist on hea juurepall vette asetada, et juured end niiskust täis imaksid. Foto: Shutterstock

Kevad on aiapidaja jaoks uuestisünni aeg, mil värskete ideede ja põnevate taimedega antakse aiale mitmekülgsem välimus. Istutamise osas ei tasu aga alahinnata ka sügist, sest juba vanarahvas on julgustavalt öelnud, et istutada võib nii kaua, kuni labidas mulda läheb. Vähem tähtis ei ole ka asjaolu, et just sügisel on aianduskeskustes ja puukoolides soodusmüügid ning vanarahvas teadis ka seda, et mis täna tehtud, see homme (loe: kevadel) hooletu.

Sügisene istutamine sarnaneb kevadise ja suvisega, istutusauk kaevatakse umbes kaks korda sügavam ja kolm korda laiem, kui on taime juurepall. Enne istutamise algust oleks hea juurepall vette asetada, et juured end niiskust täis imaksid. Arvestada tuleb, et liiga hilja peale jäänud istutamisel ei jõua taimed juurduda ja külmakergitused on kerged tulema.

Ideaalne oleks, kui taimed saaksid mulda vähemalt kaks nädalat enne maapinna külmumist. Kahjuks on selline tuleviku ennustamine tihti keeruline, seega üldisemalt öeldakse, et viimane aeg viljapuud mulda panna on oktoobris. Kui ennustatakse pikka ja sooja sügist, mis jätkub novembriski, võib riskida ja istutamise jätta novembri algusesse. Kindlam oleks soovitud taimed maha istutada aga oktoobri keskpaigaks ehk siis just praegu! Paaril viimasel aastal on näiteks sõstrapõõsaid saanud istutada ka detsembris, kuid selline käitumine on alati riskantne.

Külmakergituse oht

Nagu mainitud, kui taim ei jõua enne külmade tulekut juurduda, tekivad külmakergitused. See tähendab, et maapinna külmumisel pressitakse vast istutatud taim lihtsalt mullast välja, kevadel paistma hakkav ere päike kuivatab juured ja kogu taim hukkub. Samuti võib talvine külm väljakergitatud juuri kahjustada.