„Maie on Eesti toiduainestööstuse tõeline legend ning kindlasti ka meie ühe rahvusuhkuse, Värska mineraalvee tootmise hing ja süda, tõeline südamega tegija! Iga aasta on mul soe tunne sees, kui avaneb taas võimalus tunnustada järjekordset südamega tegijat, sest tean, et Eesti toidutööstus on kindlates kätes ja vapustavate inimeste südametes,“ ütles Toiduliidu juhataja Sirje Potisepp.
Neljapäeval, 19. aprilli 1973. aastal seadis Maie Jaroslavskaja oma sammud Värska sovhoosi mineraalveetootmise tsehhi, kus ees ootas esimene ametlik tööpäev. Uhiuute seadmetega tehase tööpäev algas loosi võtmisega: kes missuguse masina taha saab. Maie võttis ühe kausikeses olnud paberitükkidest, mille peal oli kirjas „etikettide liimija“.
Algusaastatel tuli vaatamata uutele tootmisliinidele väga palju käsitsi teha. “Pudelid tulid talvel lumemütsidega õuest ja plaksatasid tsehhis tootmise käigus katki,” meenutab Maie Jaroslavskaja. Kildude kokku pühkimine oli igapäevane osa tööülesannetest. Mõni päev läks kohe väga palju pudeleid katki, teine päev vähem. Miks see nii oli, ei teata siiani. Praegu on Maie sõnul vahe toonase liiniga nagu öö ja päev – uue puhul piisab vaid nupule vajutusest, sedavõrd automatiseeritud on tänapäeva töö.
Liim tuli ise keeta ja seda siis vanni juurde valada. Töö nagu kokal.
Liimivann ja selle täitmine oli samuti etikettija ülesanne. „Liim tuli ise keeta ja seda siis vanni juurde valada. Töö nagu kokal!“ pajatab Maie ja meenutab, kuidas nende kööginurgas gaasipliidil oli suur ämber, kuhu olevasse vette tuli segada pulbrit ning ajada see keema. Tuli liimi segada, samas joosta liini juurde, siis jälle tagasi – kööginurgas mulksuvat liimi segama. Praegu asub endises kööginurgas tehase moodne laboratoorium.