Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi

Rannakalurid tegid piirangute vastu häält

Copy
Rannakalanduses on enamik ettevõtjaid tavakalurid, mitte kalandus­kontsernid. Püügi­võimaluste vähendamisel on tuntav sotsiaal­majanduslik mõju ranna­lähedastele kogu­kondadele.

 
Rannakalanduses on enamik ettevõtjaid tavakalurid, mitte kalandus­kontsernid. Püügi­võimaluste vähendamisel on tuntav sotsiaal­majanduslik mõju ranna­lähedastele kogu­kondadele.  Foto: Urmas Luik/Parnu Postimees

Kalandus näib olevat üldrahvalik teema pärast septembrinõupidamist Keskkonnaministeeriumis, kus kalurid valju häält tegid. Sest pealinna ametnikud olid saatnud kooskõlastusringile määruse „Kutselise kalapüügi võimalused ja kalapüügiõiguse tasumäärad 2023. aastal” eelnõu, millega kalavarude kaitsele viidates plaaniti vähendada 15 protsendi võrra võrkude, mõrdade ja muude püügivahendite arvu. Rannakalurid leidsid, et ministeeriumis minnakse sellise eelnõu dokumendiks saamisega nende leiva kallale ja rikutakse suhted riigiga.

„Valitsuse määrusega kehtestatud püügivõimaluste jaotus on iga-aastane rutiinne tegevus, kus antakse püügivõimalused, milles oleme varem kokku leppinud. Tõsi ta on, et neid ei ole eriti muudetud, välja arvatud rivimõrrad, mis on suunitletud angerja populatsiooni kaitsmiseks,” rääkis Pärnu lahe äärse Liu küla kutseline kalur, Liivi Lahe Kalanduskogu juhatuse liige Arne Taggo.

Taggo sõnul üllatas kalurkoda eelnõu „saba”, milles leiti, et ainus kalavarude kaitse võimalus on püügivahendite arvu vähendamine rannikumeres ning ühte patta oli pandud ranna- ja traalipüük.

Püsiasustusega väikesaari Kihnut, Ruhnut, Manijat ja Vormsit ühendava liidu tegevjuht Ingvar Saare saatis Keskkonnaminister Madis Kallasele 23. septembril põhjaliku ­selgituse, miks üldsõnalisele, mõjuanalüüsita ja väikesaarte seadust eiravale eelnõule tuleb vesi peale tõmmata.

Eelnõu suurendab bürokraatiat

„Kaluri püügivõimalus on osak piirkonnas kehtestatud püügivõimalustest ja selle vähendamine 15 protsendi võrra ei anna soovitud tulemust, sest ühel kaluril ei ole üldjuhul rohkem kui kümme võrku. Võttes ühe võrgu ära ning arvestades iga päev püüdvate kalurite arvu ja seda, et teiselt kalurilt saab püügivõimalusi kasutada võtta, saavutab ministeerium bürokraatia suurenemise, aga kaluritel läheb püük samas rütmis edasi,” arutles Saare.

Tagasi üles