Küttepuudus paneb aina enam ilmaprognoose uurima

Senini sarnaneb meie tänavune ilm 1939. ja 1958. aasta ilmaga, mil olid väga külmad talved. Foto: Madis Veltman

Sügisene Atlandi tsüklonite „konveier” üle Põhja-Euroopa on käima läinud, andes meile vihmase, kuid oktoobri kohta soojapoolse ilma. Sel sügisel pakub tavalisest rohkem huvi, kas vesine ja soe läänevool jätkub ka talvel või taastub millalgi meridionaalne, blokeeriva kõrgrõhuala ja põhja-lõunasihis liikuvate tsüklonite muster, mis toob talvel pakast.

Teadagi on esimene küsimus, kui palju tuleb muret küttepuuduse pärast, millega Putin Euroopat pigistab. Soe talv tuleks vägagi appi. Teiselt poolt on asjatundjad maininud, et külm talv annaks eelise Ukrainale, kui lääne abiga hangitakse Ukraina armeele korralik talve­varustus. Üsna mandrilise kliimaga Ida-Ukrainas on talv küll lühem, aga mitte pehmem kui Eestis. Vene vägedel ei ole enam nõukogude aja hiiglaslikke mobilisatsioonivarusid talvesõjaks.

Pöördun veel korra tagasi möödunud kuude juurde, mille ilmamuster teeb tähelepanelikuks. Tõsi küll, tänapäeval tasub rohkem usaldada atmosfääri ja maailmamere füüsikal põhinevaid mudeleid, mille alusel tehtud kuue kuu prognoos lubab praegu pehmepoolset talve. Kahjuks ei ole siiski ka atmosfäärifüüsika mudelid parasvöötme mitme kuu ilma prognoosimisel kuigi täpsed, mistõttu aeg-ajalt võiks vaadata, mida vanamoelisem sarnaste aastate meetod lubab.

Septembris mainisin, et viimaste kuude keskmiste temperatuuride käik sarnaneb kuumima augusti ning järgnenud talve külmarekordiga ajalukku läinud 1939. aastaga. Nüüd, pärast jahedat septembrit on see tõsiasi veelgi kinnitust leidnud. Võttes aluseks viimase aastaringi ehk 12 kuu keskmised temperatuurid, saame sarnasust matemaatiliselt hinnata.

Laskumata sügavale matemaatikasse, võib lugejale olla tuttav (lineaarse) korrelatsioonikordaja mõiste. Sellega saab „mõõta” kahe arvude komplekti (antud juhul 12 kuu temperatuurid) sarnasust, kui kummagi komplekti arvudel on paari­viisi mingi vastavus (nagu kahe aasta vastavad kuud).

Võrdlemaks aastaseid käike omavahel, tuleb mõlema aasta kuukeskmistest kõigepealt lahutada pikaajalised keskmised, sest suve ja talve suur erinevus teeb aastad omavahel matemaatiliselt väga sarnaseks – korrelatsioonikordaja pea­aegu 1. Kuukeskmised hälbed reedavad aga muudest arvatavatest mõjuritest (nagu korduvad ilmamustrid) põhjustatud sarnasuse. Nii arvutades selgub, et Tartus vaadeldud aastate (alates 1866) hulgas ongi hiljutiste kuude käiguga kõige sarnasem aastaring, mis algas oktoobris 1938 ja lõppes septembris 1939 – korrelatsioonikordaja lausa üle 0,9! Järgmine, paari sajandiku võrra väiksema kordajaga, on 1997/98. ja kolmas (kordajaga 0,8) aasta 1958/59.

Vaadates, mis neile kolmele aastaringile järgnes, on pilt üsna kirju, kuid laseb siiski midagi aimata. Äärmiselt külma 1939/40. aasta talve kõrval on veel teine 20. sajandi keskmisest märkimisväärselt külmem 1958/59. aasta talv ja inimtekkelisest kliimasoojenemiset juba selgelt mõjutatud talv 1998/99, mis oli pehmepoolne, aga pikk ja lumerohke.

Niisiis võib arvata, et taeva talv ei jää, aga nüüd tuleb vanu analooge võtta kliima soojenemise „koefitsiendiga”. Kui talv käes, siis on aeg taas selle teema juurde tagasi pöörduda ja teha kokkuvõte sellest, kuidas tegelikult läks.