Looduskalender ⟩ Pikk ja kuiv sügis maalis looduse punaseks
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
10. oktoober 2022, 10:54
Reede toob meile kolletamispäeva, mil lehed peaksid olema mõnusalt kullakarva nii puul kui ka maas. Aga sel aastal on pikk kuiv ja vähene külm võtnud ette tavatu maalritöö. Ma mäletan vaid paari aastat, kui loodus oli nii punane.
Ja punased pole ainult vahtrad, vaid ka üle metsa kõrguvad haavad, mis muidu sügiseti päikese käes oma kulda eksponeerivad. Pihkalalehed ja lodjapuu rüü oli aga nii leekivpunane kui ei kunagi varem, aga seda tulikleiti oli neil üürikeseks ajaks.
Sügise valgem pool saab kolletamispäeval, 14. oktoobril läbi.
Tormipojake, üsna nõrguke ja vihisev, rebis me õue lodjapuu ühe päevaga lehituks, ainult punased marjapärlid ripuvad kalina-neiu kaelas.
Kärbseseen oli kärbsemürk
Kogu seda värviilu sain imetleda kahe nädalalõpu päeva jooksul, kui risti läbi Eestimaa sõitsin: algul Värska poole ja reedel põhjaranda Kuusalu poole välja. Lummavaks tegid kõrged värvilised puud aga neile langev päikesevalgus muidu potisinistes pilvedes taevast. Vihma tuli sellest taevapotist vaid paar rabinat. Ehk niipalju, et meelitada kasvama punasekübaralised kärbseseened.
Ja kuna muid seeni peaaegu pole ega tule, siis vaevab inimesi kärbseseene ärakojamise vajadus ja küsimus, mis neist teha. Ma ei mõista, miks vanarahva seas mürgitamisvahendina kasutatu ja ehk nõiarahva seas tuntud meelerände vahend nüüd äkki suurepäraseks ravivahendiks kuulutatud on? Minge parem jõhvikale.
Allikad on tilgatud
Aga sel rännul läbi Eestimaa nägin ka seda, kuidas Värska allikas veel kolinal-mürinal koopast välja voolas, aga mu lemmik, Järva-Jaani Kooliallikas, mis alati nii vett täis, et olen soovitanud sinna suplusmajake ehitada, täiesti veetu on. Nii kuiv, et sain kõndida selle paekivist põhjal ja klaasikillud kokku korjata.
Aga kuiv oli ka Orinu allikas ja olevat ka meie kõige suurema veeväljavooluga Aravete allikas. Tilgatu. Veidi voolavat veel Pärnu jõe alguse allikasooned Roosna-Allikul, kuigi eelmisel aastal samal ajal olid nad juba täiesti kuivad. Viimased neli aastat ongi olnud kõige kuivemad me allikatele, aga tasub meelde tuletada, et enne seda olid märjad aastad, mõned sellised, mis allikad põhjalikult läbi pesid.
Järvekarpide massihaud
Veerikkamate aastate tuleku jutt aga ei veena kindlasti neid hiigelsuuri järvekarpe, kes kuivaksjäänud Soodla veehoidla põhjal lebavad, õigemini lebavad seal lademes nende kojad, linnud on kõik elusa juba nahka pannud. Nädalalõpul läksid ka hanede suured kolmnurgad, aga kaasa ei toonud nad hallasid vaid siidisabade äraütlemata kurva talvetilina. Tegelikult ongi meil suvelinnud nüüd kõik läinud.
Lipa-lopa liblikad
Soe vananaiste nädalalõpp meelitas siiski välja liblikad, mitte ainult talivaksikud, vaid ka väreleva lennuga koerliblikas tervitas mind ühel päeval koduväravas. Ja kuigi usside urgupugemise päevast on juba kuu aega, siis ikka mõni sikisaki-triibu rästikuvolksam kusagil lehtede vahel välgub. Ämblikujaladki käivad kiiremini kui muidu sel ajal.
Valgepüks jänes
Kitsed hakkavad tasapisi karjadesse kogunema, Kaja Kübar Pärnumaalt teatas, et nägi juba üheksapealist kampa. Aga ka seda, kuidas jäneseonu üle tee lippas, kintsud juba valgelt välkumas. Karuottide pahandusi jääb aina vähemaks, küllap nad tasapisi oma kõhuka olekuga, kuhugi leheteki alla pugema hakkavad, veel päris mitte talvepessa, aga tiirutavad selle ümbruses. Iseasi, kuipalju neid ajujahimehed jooksu hirmutavad, võib vaid küsida, miks jooksis auto ette karuott Jõgevamaal
LASTELE: Tõrusõdalased
Isegi kauge sõda jõuab lastemängudesse, siin üks, mis sündis 50 aastat tagasi „külma sõja ajal“. „Kahe võistkonna mängijad kogusid puu alt tammetõrusid. Iga tammetõru tähendas üht sõdalast. Kordamööda panid võistkonnad välja kuni 10 tõru, liitlased panid koos. Kuni üks pool mingi hetk otsustas, et ei pane. Siis viskasime täringut. Kumma poole täringusilmade ja tõruhulga number teisest üle oli, see oli võitja. Vastane pidi kõrvale panema niipalju tõrusid kuipalju võitja veeretas. Sõda käis siis niikaua, kuni tõrud ühel otsas või kuidas viitsimist oli. Mis mulle aga siiani meeldib, on see, et käisime ja matsime oma "langenud sõdalased" igale poole maha. Laenasime tammelt lõbustuseks tema tõrusid ja pärast panime mulda, et kasvaksid uued sõdalased langenute asemele.“