S*tahaisuselt põllult tuleb toit

Sõnniku laotamine. Foto: Priit Simson

Alles see oli, kui mõnda pärnakat hakkas kangesti häirima loodusmajas elanud ja mõistagi ka kirenud kukk. Lausa nii, et koostati petitsioon ja koguti allkirju. Olgu allkirjad või mitte, kukk koos kanadega läks nii ehk naa talveks oma maapere juurde tagasi.

Kuna eelnev toimus linnas, on ehk arusaadav, et linnainimest säärased helid häirivad. Ometi tuleks siis ka kõik haukuvad koerad ära keelata, sest klähviv naaber on ju ka päris tüütu.

Paraku kohtume teisegi äärmusega – linnainimene ostab maale suvekodu ja siis hakkab teda maaelu ühtäkki häirima: veised teevad häält, lambad määgivad, sõnnik haiseb, traktor müriseb põllul. Oh õudu, kuhu küll kadus idüll romantilisest põlluvaatest ja lõhnavast lille­aasast, see on asendunud kahe meetri kõrguse maisipõllu ja sõnnikuhaisuga. Nii ongi mitmed põllumehed, kes saanud koos maaostuga kaasa vana talukoha, hooned lihtsalt seisma jätnud, sest ei viitsi linnainimeste pseudoprobleemidega jännata.

Ometigi on seegi päriselu ja just sõnnikuhaisuselt põllult tuleb meie toit. Ning sõnnikut toodavad loomad, kelle piima joome või liha sööme. Tihtipeale tuleb ka taimetoit nendeltsamadelt sõnnikurammu saanud põldudelt. Selle vastu ei saa. Kui see häirib, ei ole inimese koht järelikult maal.

Linnades on meil tegelikult üsna hästi, maaloomad veel suures mahus linna pole kolinud. Mäletan, kui teismelisena Makedoonias käies paraja kultuurišoki sain, kui kortermaja akna all kitsi peeti. See oli seal täiesti normaalne asi.

Aga kui taluloomad linna pole jõudnud, siis metsloomi võib seal küll kohata. Täitsa normaalne, kui rebane õhtuhämaruses tänaval vastu jalutab. Viimasel ajal pole ka karu ega ilves enam suured haruldused. Tänases lehes kirjutame, et mida aasta edasi, seda enam metsloomi linna tuleb, aga tegelikult on pisikesed ja suured metsloomad kogu aeg linnas käinud. Lihtsalt nüüd on salvestusvahendeid nii palju, et muidu ööpimeduses salaja toimetanud loomad jäävad pildile ja infot jagatakse massidesse.

Jagame mõne näpunäite, mida teha, kui põder või karu linnatänaval vastu jookseb. Sest iial ei tea, millal see juhtuda võib. Isegi olen sel aastal juba kaks korda karu näinud, ühe korra lausa oma talu juures. Olen küll mõlemal korral turvaliselt autos olnud, aga juba on selgeks tehtud käitumisreeglid, juhul kui järgmine kord autos ei ole. Sest valmis peab olema. Karude arvukus on muidugi oma­ette teema, kuid sellest mõni teine kord.