Kõrrelised on sügisese aia pärlid
Käes on sügis ja esimesed öökülmad on peenardest juba üle käinud. Külmade süvenedes muutuvad ilupeenardes püsikute pealsed järgemööda mustaks ja näotuks. Kui on aga soov peenardes ka sügisel ja talvel struktuuri ja heledaid toone näha, lisa kujundusse rohkem kõrrelisi.
Kui peenrakujunduses on kasutatud vähemalt kolmandiku ulatuses kõrrelisi, teeb see peenra ilme palju õhulisemaks. Kõrrelised reageerivad liikudes imeliselt tuulele ja sahisevad sügisel mõnusalt.
Õigete liikide valikul on lihtne lisada kauneid vertikaalseid jooni peenrasse, selleks sobivad näiteks vitshirss ‘Northwind’, harilik sinihelmikas ‘Moorhexe’ ja teravaõielise kastiku sordid. Nimetatud kolm liiki on seisukindlad läbi talve.
Mitmel kõrrelisel algab just sügisel kaunis värvide mäng. Näiteks roog-sinihelmikad ja harilikud sinihelmikad ehivad end sügisel oranžide ja kollaste toonidega. Siidpöörise õisikud võivad olla imelised talvel.
Tühjus suve alguses
Kõrreliste uhke välimus tuleb esile enamasti suve lõpus ja sügisel, kevadel aga alustab osa kõrrelisi kasvuspurti hiljem kui teised taimed. Näiteks vitshirsid ja hiina siidpöörised on hilise tärkamisega. Seega kui teised püsikud ja kõrrelised juba mais rohelisi puhmaid moodustavad, haigutab neil liikidel peenras veel must auk.
Varajase tärkamisega on teravaõielise kastiku sordid, mis on juba juuli alguseks oma kõrguse saavutanud. Vara alustavad kasvu ja õitsemist rohelubikas ja harilik lubikas. Juunis õitseb ka igihaljas kaerand, mõned luht-kastevarre sordid ning mitmed tarnad, teiste kõrreliste õitsemine jääb pigem suve lõppu. Seetõttu on hea kombineerida kõrrelisi püsilillede ja sibullilledega, mis suve alguses ja keskel peenrasse värvi annavad.
Kõrreliste valikul tasub eelistada puhmikulise kasvukujuga liike, mis ei levi kiirelt risoomidega peenras laiali. Kui valida aeglaselt puhmikut kasvatavad kõrrelised, kasvavad nad kenasti peenras oma kohal ja on väga pikaealised. Sellised kõrrelised on näiteks roog-sinihelmikad, harilikud sinihelmikad, teravaõielised kastikud, enamik vitshirsse, hiina siidpöörised, luht-kastevarred, lubikad ja igihaljas kaerand.
Mõnede kõrreliste puhmikud võivad aastate möödudes keskelt tühjaks minna ning vajavad jagamist. Niisusugused on näiteks teravaõieline kastik ja palmlehine tarn ‘Little Midge’.
Ettevaatust invasiivsete kõrrelistega
Püsilillepeenras segaistutuses soovitan mitte kasutada risoomide abil kiirelt teiste taimede sisse levivaid liike. Need on näiteks amuuri siidpööris, kammsoohein, liiv-vareskaer, päideroog. Sellised liigid teevad peenra hoolduse aeganõudvaks ja tülikaks.
Soojema kliimaga maades on siidpöörised ja vitshirsid muutunud tüütuks seemnetega levijaks, kuid õnneks mitte Eesti kliimas. Meil võivad aga näiteks luht-kastevarre mõned sordid anda seemnekülvi.
Kõrreliste puhmikute kõrgus algab paarikümnest sentimeetrist ja ulatub paari meetrini. Peenra ääristamiseks kasutan tihti erinevaid lubikaid. Näiteks kevadest sügiseni on kauni helerohelise lehestikuga sügislubikas, hõbedasi toone lisavad peenrasse aga läiklubikas ja harilik lubikas. Lubikad saavad hakkama ka väga kuival kasvukohal ja on seetõttu kujunduses tublid abilised. Ilusamad on nad vähem viljakal mullal.
Peenra eesäärde sobib imehästi preeria pillahein. Peenra tagaosas annavad kena tausta teravaõielise kastiku sordid. Eriti vahva postide efekti annavad nad üksikult püsikute vahele pikkides. Mõned kõrrelised vajavad enda ümber ruumi, et paremini esile tulla. Näiteks ei tasu hiina siidpööriseid panna teiste kõrgete püsikute vahele, vaid kasutada madalamate kõrreliste või püsikute vahel.
Ainult kõrrelistega peenra rajamisel soovitan kasutada vähem sorte. Kui liiga palju eri kasvukujuga liike kokku istutada, võib kergelt sassis peenra ilme tekkida.
Väga efektse istutusala saab, kui kasutada vaid ühte liiki ja sorti kõrrelisi ridadena istutades. Selleks sobib imehästi teravaõieline kastik, roog-sinihelmikas või harilik sinihelmikas.
Teiste püsililledega on lihtne sobitada lubikaid, vitshirsse ja teravaõielist kastikut.
Kas päike või vari?
Enamik artiklis nimetatud kõrrelistest vajab päikeselist kasvukohta, et edukalt kasvada ja õitseda. Osalises varjus saavad mainitud liikidest hakkama vitshirss, harilik lubikas ja harilik sinihelmikas, kuid mida varjulisem, seda vähem on õitsemist.
On aga rida liike, mis sobivad kenasti just varjulistele aladele, näiteks meie oma looduslik liik mägitarn ja piipheinad. Kaunid on poolvarjulisel kasvukohal veel mitmed tarnad ja ainurood.
Mitmete kõrreliste hiilgeaeg on septembris, oktoobris, seetõttu on soovitatav kõrrelisi tagasi lõigata kevadel, kas märtsi lõpus või aprilli alguses. Kõrreliste lõikuse kõrgus sõltub palju liigist. Umbes viie sentimeetrini maapinnast võib tagasi lõigata roog-sinihelmika, hariliku sinihelmika, vitshirsi, lühikarvase kastiku sordid.
Teravaõieline kastik alustab kasvu väga vara, teda soovitan lõigata umbes 10 sentimeetrini maapinnast, et mitte vigastada uusi võrseid, mis vanades kõrtes peidus on. Pisut kõrgemad mättad tuleb jätta ka luht-kastevarrele, preeria pillaheinale, sügislubikale, jättes alles kolmandiku puhmiku kõrgusest. Igihaljastel liikidel lõigake ära talvekahjustused.
Tagasilõikamiseks võib kasutada siksakilise teraga kööginuga või sirpi. Suurematel aladel on kiirem ja mugavam kõrrelised maha trimmerdada.
Kõik meil ei talvitu
Aiandites müüakse tihtilugu suvelilli ja püsikuid koos ning mõnda kõrrelist kasutatakse vaid ampli ilukõrrelisena, mis meil ei talvitu.
Üheaastasena kasvatatakse näiteks harjas-hiidhirsi sorte, jõhv-stepirohtu, villast hiidhirssi ja pamparohtu. Halvasti võivad talvituda ka austraalia hiidhirss ja eriline lembehein.
Loomulikult sõltub kõik aia asukohast ja mikrokliimast aias, sest ka meie pisikese Eesti pinnal võivad olla olud väga erinevad.