Hapendamine on lihtne, vajab vaid pealehakkamist

Hapendatud toitu ei saa olla kunagi liiga palju ja hapendamine algab juba kevadel. Pildil esireas vasakult esimeses purgis on hapendatud karulaugu­õisikud. Foto: Tiit Efert

Hapendamine ehk fermenteerimine on toidu säilitamise viis, mille ajalugu ulatub kaugesse külmkappide eelsesse aega. Kuigi tänapäeval on värske toit kaubanduses aasta läbi saadaval, on hapendamine taas au sisse tõusnud, sest lisaks kasulikkusele võib hapendamine pakkuda põnevaid maitseelamusi.

Kääritamine on olnud sajandeid peamine toidusäilitamise viis enne külmkappe ja konserve. Hapukapsas ja hapukurk on tänapäevani populaarsed. Vähemal määral ka haputomat. Hapendatud jookidest on tuntumad hapupiim ja keefir. Hapendamine säilitab toitu tänu sellele, et kääritavad organismid ei lase teistel toitu riknema panevatel bakteridel kasvada.

Organismile kasulik

Hapendatud toidud sisaldavad rohkelt häid baktereid. Seeläbi on hapendatud toit hästi kasulik seede- ja immuunssüsteemile. Fermenteeritud toitude söömisega saab korras seedimise ja tasakaalus mikrofloora, tugevama immuunsüsteemi ja seeläbi rohkem energiat. Hapendatud toidust saadavad bakterid toetavad ka nahka. Aga aitab kasulikkusest, sama tähtsad on maitsed, mida hapendatud toit pakub.

Hapendamine on tegelikult lihtne, vajab vaid pealehakkamist. Vahenditest on vaja lõikelauda ja teravat nuga või mandoliini, kaanega anumaid (kõige paremad on klamberkaanega purgid) ja jodeerimata meresoola, sest jood takistab hapnemisprotsessi. Sobib nii peen kui jäme sool, kuid peenem lahustub kiiremini. Soola lahustan alati keedetud vees, mis seejärel maha jahtub.

Soola kogus on hästi oluline, sest liigne sool pärsib hapendumist.