Looduskalender ⟩ Kõige värviküllasem aeg on ukse ees
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
3. oktoober 2022, 12:29
Oktoober tuli värvikirevusega. Värve me peakohal ja jalge ees on nüüd tulipunasest kuldkollaseni. Seda kaunidust tuleb nüüd endasse salvestada ja rõõmuhormoonideks ümber arvestada.
Mul on kombeks igal sügisel käia seda värvidemängu ülevalt poolt kaemas. Eelmisel aastal sai vaadatud Suurelt Munamäelt – pole miskit kaunimat, kui puude leektules ja kuuse sünksinises Eestimaa, mis raamitud üraskihalli ja uduhajususse.
Sel aastal oli mul vaja pildistada vesioinast – teate ju küll seda šamanistlikus taktis pumpsuvat veest oinapead Ööbikuorus. Just sinna Ööbikuoru Pesa torni soovitan kõigil nädala jooksul minna vaatama Eestimaa peale ja sügavusse – seal asub ju ka meie kõige sügavam Rõuge Suurjärv.
Punased ja mustad marjatäpid
Torn, mis maajamaalase jaoks päris kõrge, tegelikult oleks vaja neid kümme ülestikku, et anda välja üks Eiffeli torn, on ülesronimiseks küll üsna raske ja foobikutele keeruline, aga avanev vaatepilt tasub end ära. Eelmisel nädalavahetusel veel rohekarva mäed ja orud, mis täkitud mõnede punaste vahtratega ja sinisiniste järvekestega, on tõesti lummav. Käige seal kindlasti ära.
Aga kel jalad kindlamalt maa küljes kinni, saavad teha ka matka alla orgu allikate ja vesioinaste juurde. Vetevool ja sulin viib muremõtted peast ning paneb nägema türnpuu musti marju ja pisikest kakstäpp-lepatriinut ja ka suuri, marju täis lodjapuu kobaraid.
Fariinilõhnaline sügis
Aga trepist koos tütar Aotähega üles ronides hakkasime äkki ninaga õhku vedama ja siis suurte sõõmudega sisse hingama. See oli Sügise lõhn. Ao ütles mulle, et see meenutab mingit magustoitu ja pikema arutelu lõpuks leidsime ka vastuse – fariinsuhkrut! Seda magustoidulõhnalist loodust jätkub nüüd ehk natuke pikemaks ajaks, aga tormituulte tulekuurinat kuulates tundub, et tänavu võivad lehed kaduda juba kolletumispäevaga. Ja ei imestaks, kui pühapäevane täiskuu meid ka mõne kiireltsulava lumesopsuga üllataks.
Aiamarjade sisekontroll
Aedade marjakogustes tehakse praegu sisekontrolli. Ja ei õnnestu enam inimesel endal varusid suurendada. Hetkega on hallrästaste kamp teinud puhtaks arooniapõõsa, siis pihlaka ja hädaga askeldavad nad ka õunte kallal. Õuntest peab peamiselt lugu musträstas, vaid vahel mekib sekka mustikapõõsasse jäänud pisemaid siniseid marju. Õunapuu alla on kährikuvana kulutanud sisse juba sügava raja, aina enam meenutab ta ka ise veerevat õuna.
Seenepõua aasta
Seenelised võtavad tänavu asja rahulikult või mõned hoopis närviliselt, sest kokkuvõtvalt võib juba praegu enne esimesi külmasid öelda, et seeni ei olnud ega ka tulnud. Võibolla tahtis Metsavana lageraiujatele kätte näidata, mis juhtub siis, kui seenemetsasid enam pole? Tänavu annavad saaki muruplatsid ja karjakoplid, kuhu tegelikult vihm lihtsalt ligi pääseb, inimesed lepivad murumunade ja tindikute ja siit-sealt kraavikallastelt leitud puravikega. Tükk aega ei mäleta nii viletsat aastat.
Loomad teel
Kabuhirmus valgeid põlviksääri näitavad põdrad on nüüd teel, algas ajujaht, olge ettevaatlikud. Praegu pole looma, keda püssisurm ohustada ei võiks. Püssimeeste tinasurma on veelindudel veel karta kaks kuud. Kuid hoolimata surmahingusest on loomad-linnud kaunimad kui kunagi varem, läikivad ja rasvased. Aga nüüdsest algab ka karvavahetuse aeg.
LASTELE: Oksaraost heegelnõel
Oktoobris on lastel just paras aeg küdeva kamina ees ürgse heegelnõelaga heegeldamine selgeks õppida, mõned heegellilled valmistada ja isadepäevaks isale mobiili külge punuda. Kui vanemad on maakodus raiutud võsast teinud kaminakütmiseks suure hulga hagu, siis saab puukorvi toodud haokubust tõmmata oksarao, millel heegelnõela konksu taoline oksaharu tipus ja põnev heegeldamistöö võib alata. Ja ei ole muret, kui suure pusimise peale heegelnõel murdub – niuhti! saab tõmmata uue.