Tellijale

Metsapoliitikast sõltuvad tuhanded töökohad

29. september 2022, 00:00

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht Henrik Välja sõnul vajaks sektor riigilt kindlat infot, milliste reeglite järgi keskkonnas lähiaastatel toimetada tuleb – ilma selleta on keeruline teha investeerimisotsuseid ja hoida maapiirkonnas töökohti.

Iga ettevõtja teeb plaane kaugemale kui järgmisesse kuusse: millised on tulud ja kulud, kas investeerida või mitte. Kui lihtne see sügisel 2022 puidu- või metsatööstuses tegutseval ettevõtjal on?

See pole lihtne. Kui kaks aastat oli väga aktiivne, kõikuvate hindade ja suure nõudlusega periood, siis sel aastal on inimesed hakanud rohkem reisimisele raha kulutama ja ehitusturul nõudlus langeb.

Lisaks on sektorit tabanud Ukraina sõjast, energiakriisist ja kodumaistest piirangutest tulenev tooraineprobleem: midagi on, praegu jagub, aga hinda on raske ennustada. Need tegurid teevad prognoosimise raskeks.

Energiakriis, toore, raiemaht, metsanduse arengukava ja rohepööre. Mis vajaks kõige kiiremat selgust?

Tehaste investeeringud tehakse vähemalt 10–15 aasta perspektiivis. Praegune investeerimiskeskkond on aga väga hägune. Meil on metsanduse arengukava aastani 2030 siiani kinnitamata. LULUCFi läbirääkimised näitasid, et riik ei suuda Eesti huve Euroopas kaitsta ja meid võib ähvardada raiemahu langus neljandiku võrra ja 14 000 maapiirkonna töökoha kadu. Eestis kehtib Euroopas ainsana kevadine raiepiirang, mis seab meie ettevõtted turul halvemasse positsiooni.

TÖÖKOHAD

Eestis toob metsa- ja puidutööstus otse või kaudselt leiva lauale 56 000 inimesele ehk peaaegu igale kümnendale töötajale. Metsa- ja puidusektoris tegutseb Eestis ligikaudu 3900 ettevõtet.

Metsa- ja puidutööstus on oluline tööandja maal – ligemale 14 protsenti Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti töökohtadest on otseselt või kaudselt sektoriga seotud.

Allikas: Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liit

Eesti on väga usin järgima etteruttavaid piiranguid, kuid kaalukatel teemadel meie huve ei kaitse. Tundub, et rohepööre kujuneb Eestile kaotuste, mitte võitude muutuseks.

Samas mõjutab ettevõtteid praegu kõige rohkem turul toimuv: nõudluse ja Eesti konkurentsivõime kahanemine, sest meil on konkurentidega võrreldes kõrgemad energiahinnad. Samuti tooraine kehv kättesaadavus.

Keda praegu toormepuudus kõige rohkem kummitab?

Praegu puudutab see juba kõiki. Näeme seda energeetikavaldkonnas ja saetööstustes. Enne Venemaa sanktsioone oli küll varutud saematerjali, paljudel kauplejatel ja osal tööstusettevõtetel on laovaru, aga see ei kesta igavesti.

Suur osa meie kaugküttest sõltub hakkpuidust. Kuidas sellega lood on?

Tavapärased tarneahelad on kevadiste raiepiirangute tõttu sassi löödud ja see on üks põhjus, miks küttehinnad on tõusnud.

Varem varuti kevadel metsaserva hakkpuiduhunnikud, mis kuivasid seal sügiseni, metsas oli omamoodi vaheladu või puhver, kus hake kuivas. Aga see pole juba teist aastat nii ja juba eelmisel aastal nägime, kuidas metsast liikus täiesti märg materjal kateldesse.

Tegime kevadel riigile pöördumise. Raiepiirangute vähendamine olnuks Eesti enda kätes, et praegust energeetika- ja toasoojakriisi vähendada. Tundub, et pöördumist ei võetud tõsiselt ja nüüd on tagajärg käes.

Ka kevadised raiepiirangud tehti põhjendusega, et Euroopa nõuab, samas pole taolist piirangut kusagil mujal Euroopas.

Kuidas suvine raierahu sektorile mõjus? Mõni ettevõtja ütles, et ei saadagi oma mehi metsa, et neid konfliktidest säästa.

Jah, paljud ettevõtted peatasid töö ning näiteks saetööstused pidid kevadel importima materjali naaberriikidest, kus linnurahu sellisel kujul ei peeta. See on pannud meid nüüd kehvemasse seisu ja siiani pole saepalgi pakkumine taastunud.

Kui palju liidu liikmete seas on ettevõtteid, kus on tulnud tootmist koomale tõmmata, koondada?

Paraku on inimeste arv, keda on tulnud koondada, sadades.

Need on ju maapiirkonna ettevõtted.

Meie sektoris on sisuliselt kõik ettevõtted maapiirkondades. Kõige valusam on see, et maapiirkondades pole neile töökohtadele enamasti alternatiive. Kui töökohad sealt kaovad, peavad inimesed minema tööle kodust kaugemale. Nad ei tule siis Tallinnasse, vaid lähevad pigem Soome.

Metsanduse arengukavast sõltuvad investeerimisotsused, nagu mainisite. Taas on metsanduse arengukava koostamisel aeg maha võetud. Kas selle pika protsessi käigus on midagi selgemaks saanud?

Pigem segadus süveneb. Riigil peaks olema strateegia, kuidas rohepööret tehakse: kuhu tuleb investeerida, mida soodustatakse, mida mitte. Täna sellist suunist ettevõtjatele antud ei ole.

Rohepööre tähendab ikkagi endiselt majandustegevust ja seetõttu tuleb anda signaal, kuhu investeerida. Kuna Eesti riigilt seda tulnud pole, ei tea, kuidas rohepöördest lähtuvalt investeerida. Samas surve Euroopast on suur. Keeruline olukord. Puit kui taastuv ja süsinikku siduv loodusvara on rohepöörde kontekstis kindlasti lahendus.

Pikemas perspektiivis paistab puit tõesti rohepöörde kontekstis lahendusena.

Jah. Nõudlus on pikas perspektiivis olemas. Küsimus on tooraine kättesaadavus. Euroopa Liidu sees ei ole välja kujunenud reeglid, kuidas me siin metsa hakkame majandama. See pole üldse Euroopa Liidu asi aluslepingu järgi. Aga kahjuks olukord on segane.

Tundub, et paljud otsustajad ja isegi loodusaktivistid ei ole veel aru saanud, et kliimamuutuste ja liikide väljasuremise põhjus on fossiilse ressursi ületarbimine. Puit on üks lahendustest, muidugi mitte kogu lahendus. Puidust maja või mööbel on parem kui betoonist maja või plasttool. Ka kütmiseks on puit teadlaste hinnangul siiski parem kui fossiilse ressursi kasutamine.

Samas on lageraielank hea lihtne teema, mille vastu keskkonnaaktivismi suunata. Seda enam, et tegelik keskkonnamõju on meil enamasti silma alt ära. Me ei näe, millist ulatuslikku keskkonnakahju põhjustavad nutitelefonide tarbeks rajatud väärismetallide kaevandused või nafta- ja gaasimaardlad.

Mida praegu välja öeldud raiemaht tooks puidu- ja metsatööstusele?

Kui raiemaht tuuakse alla kümne miljoni tihumeetri, mida see tegelikult tähendab? Kindlasti töökohtade kadumist. Samuti väiksemat maksutulu. Ekspordi vähenemist, mille eest osta Eestisse tooteid, mida me ise ei tooda: kütus, elektroonika ja ravimid.

Kui minna seda teed ja rakendada Euroopast ette pandud LULUCFi sektori eesmärki, siis valitsuse enda mõjuhinnangutes on kirjas, et kaob 14 000 maapiirkonna töökohta. (Keskkonnaministeerium on arvestanud, et need 14 000 töökohta kaoksid maaharimises ja metsanduses – toim.)

Lükkaksin ümber Eestis liikuva müüdi, nagu eksporditaks Eesti puit peamiselt pelletitena. Energiapuidust ligi 70% kasutame Eestis. Ekspordime puidust ehitusdetaile ja puitmaju. Taoliste valede hoogustamine ei ole kindlasti Eesti riigi huvides.

Tihti maapiirkondades alternatiive ei olegi. Teine tööandja on metallitööstus, mis samuti on saanud toorainekriisis kannatada. Paraku tähendab see inimeste liikumist maalt kaugemale.

Metsanduse arengukava tuleks viia parlamenti

Tõnis Mölder, endine keskkonnaminister

Metsanduse arengukava koostamist alustati heas usus ja tööd on tehtud pikalt ja erinevates versioonides. Praegu on õige anda eelnõu üle Vabariigi Valitsusele, kes saab selle anda arutlemiseks parlamendile. See on õige koht, kus huvigrupid arvamust avaldavad. Praegune seis, kus meil metsanduse arengukava ei ole, ei sobi ühelegi huvigrupile, sest see tähendab, et riik lähtub metsanduspoliitikas aegunud ja vanadest või kehtetutest dokumentidest.

Kõik ministrid, kes viimase paari aasta jooksul on ametis olnud, on tulnud sooviga leida huvigruppide vahel tasakaal. Aga seda minu hinnangul niimoodi ei leia ja seetõttu kutsusime omal ajal kokku teadlastest koosneva juhtkogu, kes pani eelnõu kokku. Nüüd, kui teadlased on oma töö teinud, on poliitikutel aeg anda hinnang ja võtta poliitiline vastutus.

Laia ringi arutelu on peetud, on tehtud keskkonnamõjude hinnang. Võime alati arutada, kas see oli piisav, aga arutelusse kinni jäämine on probleem omaette. Kui tahame edasi liikuda, on vaja arengukava ja selle saab kokku leppida parlament. Oleks aus, kui otsus tehakse enne parlamendivalimisi – siis saavad valijad tehtud tööle hinnangu anda.

Kaasamine on vajalik, aga kuna huvigruppide arusaamad on nii erinevad ja jäigad, on konsensust on võimatu saavutada. Siis tuleb ministril või parlamendil võtta poliitiline vastutus.

Arengukava arutelu algab oktoobris

Madis Kallas, keskkonnaminister

Metsanduse arengukava jaoks oleme oktoobrisse planeerinud kohtumised kohalike omavalitsustega. Tähtis on ka nemad kaasata, kuna Eesti metsad ju nende territooriumil asuvad. Esimene kohtumine toimub 12. oktoobril, Harju-, Rapla- ja Järvamaa ning Lääne- ja Ida-Virumaa omavalitsuste esindajad kogunevad Tallinnasse metsamajja. Tutvustame metsanduse arengukava ja teeme kokkuvõtte senitehtust. Koos RMKga anname ülevaate plaanitavatest seadusemuudatustest kõrgendatud avaliku huviga aladele. Lõpetuseks teeme ühise arutelu ja kokkuvõtte. Minu soov on kuulata ära kohalike omavalitsuste arvamus, kuidas kogukonnale olulisi metsi ja alasid paremini hoida ning kaitsta. Kohtumistest saame täiendava visiooni, kuidas arengukavaga edasi liikuda.

Arengukava viimane versioon soovitab liikuda ühtlase metsakasutuse poole. See on stsenaarium, mille eesmärk on tagada pika ajal jooksul ühesugune raimaht, säilitades metsa ökosüsteeme. Nii jääks raiemaht edaspidi keskmiselt 10 miljoni tihumeetri juurde, see on väiksem kui viimase viie aasta keskmine. Eesti metsade kaitsmiseks ja majandamiseks tuleb leida tasakaal – kompromiss Eesti looduse ja sotsiaalmajanduslike vajaduste vahel, mis kahtlemata vajab ka kohanemist.