Järele proovitud: teed kannatab küünalde peal teha küll

Vee saab kuumaks, aga keema mitte.  Foto: Kadri Suurmägi

Et lähikuudel võib elektrikatkestusi tulla, olgu põhjuseks tormituul või midagi hullemat, selles pole põhjust kahelda. Pikemalt kaduv elekter justkui halvab kogu me elu. Mõne tunni saaks ju ilusti hakkama, aga hommikul kohvi ikka tahaks ja soe puder võiks ka päeva alustuseks laual olla.

Nii proovisidki Maa Elu tegijad järele internetis ringlevad õpetused, kuidas teeküünalde abil vett keeta.

Riina katsetused

Vaatasin üle viis Youtube’i videot, kus üritati teeküünalde abil vett keeta ja lõpuks tõdeti, et see ei õnnestu. Otsustasin kaval olla ja teiste vigadest õppida.

Leviv soovitus on teha nii: kuumakindlale alusele sätid neli teeküünalt, kõrvale lamedad kivid, näiteks tellised ja nende peale siis keedunõu. Tundub lihtne.

Mulle tundus senikatsetanute viga see, et nad üritasid liiga suurt veekogust keema ajada.

Ise asetasin keraamilise pliidiplaadi peale küpsetuspanni, selle peale kuus teeküünalt ja keedunõuks võtsin laia paksupõhjalise panni, millele valasin pool tassi vett.

Kuni vett panni valasin, oli pann juba küünlaleekide kohal soojaks läinud, viie minuti pärast oli vesi juba soe. Kümme minuti hiljem, kui pannilt kaane tõstsin, kerkis korralik aurupahvakas, põhi oli kaetud pisikeste mullikestega ja vesi näpuga katsudes kuum. Veel viis minutit ootamist ja pilt oli ikka sama.

Küünalde abil valminud soe hommikusöök: natuke lahja ja vedel, aga ajab asja ära.  Foto: Riina Martinson

Nüüd valasin vee ümber teisele õhukese põhjaga küpsetuspannile, et katsetada, kas sedasi saaks vee keema. Lõikelaud kaaneks peale ja viie minuti pärast piiludes veendusin, et seis oli hoopis nigelam. Taas vesi paksupõhjalisse panni ja nii muutus vesi näpuga katsudes kuumemaks, aga ei midagi enamat.

Kuna kodus polnud termomeetrit, et oska öelda, kui kuumaks vesi läks. Auras, näpuga katsudes oli kuum, aga mitte kõrvetav.

Nüüd panin valmis tassi teepuruga ja kausikese kiirkaerahelvestega ning valasin küünalde kohal kuumutatud vee neile peale. Viis minutit ootamist ja tee oli helepruuni värvuse omandanud ja kaerahelbed pehmeks läinud. Ei mingit erilist maitseelamust, aga hädaolukorras on see soe jook ja kehvake puder ikka paremad kui mitte midagi.

Kui veerand tundi hiljem pudruraasukest ära viskama tahtsin hakata, aga enne ampsu proovida võtsin, avastasin üllatusega, et täitsa maitsev. Päris puder kohe ja kui sügavkülmas elektrikatkestuse tõttu sulavaid marju sisse segada, siis korralik söök.

Seega vett küünalde abil keema ei saa või eeldab see suuremaid, tugevama leegiga küünlaid, aga teed ja võib-olla isegi lahustuvat kohvi kannatab teha küll ning putru saab ka. Pole paha.

Kadri katsetab

Suure Briti sarjade sõbrana tea­n, et kehvas olukorras ikka keegi küsib: „Shall I put the kettle on?” Tassike teed kulub alati marjaks ära. Teeküünlad klaasvormile asetatud resti alla ja kolmveerand tassi jagu vett sisse, et mitte neljale teeküünlale üle jõu käivat ülesannet anda. Vahendid on väga kortermajalikud ja kodused, sest kui oleksin valmistunud, oleks mul pigem priimus, mitte ei teeks n-ö peedist pesumasinale trumlit.

Kell 8.15 läheb tass tulele. 15 minutit hiljem vesi aurab. Panen lootusrikkalt teetassi valmis ja mõtlen, et kui üheksaseks koosolekuks tassike teed olemas, olen katsega rahul. Kell 9 vesi endiselt aurab, aga ei kee. Piparmündi-maasikatee teeb küll seest soojaks, aga kui tegu oleks õuetingimustest võetud veega, siis tervist kahjustava hävimiseks sellest temperatuurist ei piisa.

Katsetada on tore, aga priimus võiks siiski majapidamises olla. Või vähemalt puupliiti omav lahke tuttav.