Inversioon võib õhukvaliteedile halvasti mõjuda

Öine temperatuuri-inversioon võib kaasa tuua selle, et autode heitgaasides sisalduvad lämmastikoksiidid ei saa ülespoole hajuda ja kogunevad maapinna lähedale. Foto: Margus Ansu

Sügis areneb omasoodu – praegu üsna sarnaselt paljuaastase keskmisega. Tõsi, kõrgrõhkkonnad siin Läänemere ümbruses on sagedasemad kui septembris tavaliselt. Kõrgrõhkkonnas kujuneb öösel temperatuuri-inversioon: selge taevaga kiirgab maapind soojust ära ja jahtub, mistõttu maalähedane õhukiht on jahedam kui kõrgemad kihid. Külm õhk on raskem, püsib maapinna lähedal ja nõrk tuul ei sega kihte läbi. Tavaliselt on jahtunud kiht mõnikümmend meetrit paks.

Niisuguses olukorras võib õhu kvaliteet halveneda: autode heitgaasides sisalduvad lämmastikoksiidid ei saa ülespoole hajuda ja kogunevad maapinna lähedale. Õnneks on öösel liiklust vähem, aga hilissügisel ja talvel on öö nii pikk, et hommikune tipptund linnas jääb tugevaima inversiooni ajale, kui juhtub kõrgrõhkkond olema.

Teine mure mõnes linnaosas on elamute kütmine, mis talveõhtutel võib ninaga tuntavalt õhku rikkuda. Õnneks aitavad korras küttesüsteemid ja ainult kuivade puudega kütmine heidet mitu korda vähendada – inimeste teadlikkus on väga tähtis.

Teisalt aga, kui saasteained pärinevad kõrgetest korstnatest, võib temperatuuri pinnainversioon hoopis ära hoida suurema saastamise. Eesti kõrgeimad korstnad paiknevad Ida-Virumaal. Põlevkivi­elektrijaamade ja keemiatehaste heitmed on viimastel aastakümnetel rekonstrueerimise ja tõhusamate puhastusseadmete tõttu järjepidevalt vähenenud – akuutset terviseohtu nad tänapäeval endast ei kujuta, küll aga tuleb heitmeid liikluse, olmekütmise ja muude kohalike saaste­allikate kõrval arvesse võtta rahvatervise mõju hindamisel. Suur osa Ida-Viru vääveldioksiidist, lämmastikoksiididest ja lendtuhast levib üle riigipiiride ja pakub seetõttu huvi Euroopa mastaabis.

Eesti Elektrijaama kaks suuremat korstnat on 250 meetrit kõrged, mitmel teisel sealsel ettevõttel 100–180 meetrit. Lisaks võib kuum juga tõusta veel sadu meetreid kõrgemale. Allatuult moodustuvad kitsad suitsujoad, mis looklevad tuulega ja hajuvad aeglaselt allapoole. Kui niisugune juga levib mõne tunni jooksul üle mingi koha, tõuseb saastetase seal tavalisest kõrgemale – Eesti õhuseirejaamades aeg-ajalt selliseid sündmusi ehk tippe („piike”) registreeritakse.

Veelgi põnevam on see, et mitte kõik „piigid” ei ole maapealsetes seirejaamades mõõdetavad – seda siis, kui inversioon takistab joa allapoole hajumist. Et leida juga kõrgemates kihtides, on vaja seal mõõta ja Eestis on juba kuus aastat selline võimalus. Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös mõõdetakse õhukvaliteeti Tartu lähedal Järvseljal 130meetrises mastis. See on püstitatud esmajoones kliimat mõjutava süsinikdioksiidi voogude mõõtmiseks metsa ja atmosfääri vahel, kuid annab teavet ka õhusaaste kohta. Mõni kord aastas registreeritakse, et vääveldioksiidi on masti tipu kõrgusel tunduvalt rohkem kui maapinna lähedal ning alati on sel juhul ka pinnainversioon, mis takistab allapoole hajumist.

Niisiis pole halba ilma heata: pinna­inversioon põhjustab mõnikord öökülma, kuid võib ka kaitsta saaste eest. Samas täpsed mastimõõtmised, kui nad tuvastavad suitsujoa, võivad anda väärtuslikku teavet õhumasside liikumisest, mis täpsustab nii õhu kvaliteedi kui ka ilma prognoosimiseks mõeldud mudeleid.