Looduskalender ⟩ Võrdpäevsus paneb lilled taas õitsema

Kristel Vilbaste
Copy
Esimene kärbseseen. Kuhu kadusid täpid?
Esimene kärbseseen. Kuhu kadusid täpid? Foto: Kristel Vilbaste

Küll on ilusad need hommikud, kui suvi on lahkunud oma lillelise kleidi sahinal ja sellelt pudenenud viimane rohutirts mängib oma viiulil sisse uue aastaaja saabumise. Ja kuidas siis keset tähist ööd kaagatavad haned ja annavad märku, et sügis tuleb! Tuleb pikkade sammudega üle puudelatvade, tema rüüsaba värvib punaseks nii vahtrad kui ka pikukese lodjapuu.

Hallavaabas muru.
Hallavaabas muru. Foto: Kristel Vilbaste

Veel ei ole tema tormihingus rebinud kehakatteid kaskedelt, kuigi minekuvalmis leherüü on saanud kuldsed tikandid. Aga talumatult hall on kleidi kaotanud toomingas. Ja siis... Hommikuks on sügis meile maha valanud maiuspala: kogu õu on kaetud suhkruvaabaga, aga seda keeleotsaga õue katsuma minnes tunnete, et paljaste jalgade kuumus sulatab sellesse glasuurkooki suured augud.

Tindiku-uputus

Aga ses eelnevas öös oli muidki asju. Kui lähed maja taha viima puravikkude puhastamise jääke, et „seeneussid“ hommikuks mööda kööki laiali ei vudiks, siis seisad vastamisi valgete sõdurite väega – tindikud seisavad külg külje kõrval, vapralt nagu tinasõdurid.

Nende taga algab kõrge, kondine ja Jupiteri valgusest õrnalt helendav moorputke sein, hallid sarikaliste kuivanud varred, mis veel kuu aega tagasi nii kollaselt õitsesid. Tühi kuu, kuuloomine on käes ja see võiks tõotada väikest külmakargust muidu nii pisarais sooja sügisesse.

Võrdpäevsus paneb lilled õitsema

Veel laupäeval lendasid mu maakodu õues ringi imekombel uude lennuaega jõudnud naeriliblikad, pole aimugi, mis neil mõttes, sest on ju naeriste koopasse kandmise aeg. Aga teist ringi on alustamas mitmedki taimed, kusagil saab öö ja päeva võrdsusest innustust kirsioks ja võililledki on teinud endale kollased käharsoengud.

Aga teist ringi on alustamas mitmedki taimed, kusagil saab öö ja päeva võrdsusest innustust kirsioks ja võililledki on teinud endale kollased käharsoengud.

Oma majatagust ädalat vaadates avastan õitsemas ka oma lemmiklille külmamailase, millegipärast ei mäleta teda varasematest aastatest sel ajal.

Valik kübaramoode õuemurult.
Valik kübaramoode õuemurult. Foto: Kristel Vilbaste

Õunalademed

Aga saagi üle ei saa tänavu kurta. Kui ehk selle üle, et vapsikud ja herilased on nahka pannud viimase kui viinamarja ja tulevad nüüd suu ammuli limpsima kohvitassi küljest meeriba, kui end rõdule puhkama toetan. Sest õunade korjamine ei saagi tänavu otsa, vaevalt oled oma kastitäied puu alt ära korjanud, kui nähtamatu tuul laotab maa uuesti tihedalt täis. Aga talisibul on tõusnud, et meid oma värskusega rõõmustada ja porgandijuurikad paisuvad, kuiva tõttu isegi plaksuga lõhki.

Oigav põder

Vaikselt ja märkamatult säevad loomad end talveunele, eelmisel nädalal kiirustasid väiksemad konnad. Veel uinumata rästikud ja nastikud nende kannul. Oravad aga ragistavad sarapikes ja vaidlevad pasknääridega tammetõrude pärast. Aga põdrad, põdrapullid, on väsinud suurte sarvekroonide kandmisest ja oigavad metsas. Tegelikult on see armuhüüd ja neid sarvi on neil veel vaja konkurentide peletamiseks ja põdralehma ees uhkeldamiseks. Ärge imestage, kui seenele minnes satute korraga põdrapulma.

Lõokeselaul ja öökulli kurjad silmad

Linnarahvas aga on hämmeldunud, et pisikesi kakukesi sajab taevast alla. Värbkakud, need meie kõige pisemad, natuke kurja näoga öökullid, jäävad nüüd sageli inimestele silma. Küllap on nad asunud oma aitasid täitma, ka hiired liiguvad majade poole ja jäävad nii kakukeste nokavahele. Kihutavad kured ja hakkavad liikuma haned, nägin Saverna lähedal põllul ka laululuige perekonda, veel ei ole põhjapoolsed luiged siia jõudnud.

Aga üha enam tiliseb õhk siidisabade nukrast laulust ja hüüavad üksteist halehäälselt sabatihase parve liikmed. Aegajalt on õhk täiesti vaikne, et siis järgmisel hetkel heliseda rändavate põldlõokeste laulust ja teinegi kevadlind, kiivitaja, troonib praegu põldudel suurtes parvedes.

LASTELE: Looduslik mullitaja

Hundinuia tõlvikud on nüüd valmis. Ja ma ei tea kedagi, kellele neid lahti ei meeldi harutada, nii lastele kui täiskasvanutele. Imetleda, kuidas pisikesest kokkupakitud mustast nuiast saab korraga terve valge padi. Ja kui seda teha tuule käes mäe otsas, siis lendab vill laiali suurte pahvakatena, nagu karvased seebimullid. „Looduslik mullitaja!“ ütleb mu tütar Aotäht selle kohta.

Hundinuiavill.
Hundinuiavill. Foto: Kristel Vilbaste
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles