E, 3.10.2022

Looduskalender ⟩ Vihmamuusika on seente sünnipäevalaul

Kristel Vilbaste
Vihmamuusika on seente sünnipäevalaul
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Esimesed riisikad kollane kaseleht kukil.
Esimesed riisikad kollane kaseleht kukil. Foto: Kristel Vilbaste

Kõige kindlam sügise märk on see, kui taevasse kerkib sageli vikerkaar.

Kui aiatöödel naudite imeilusat päikesepaistet ja äkki näete silmanurgast potisinist pilvelaama tulemas ja Vihmaema juusteloorile joonistub imeilus värvitriip, seitse säravat vikerkaarevärvi kaares üle maa. Kui siis hargi otsustavalt maasse lööd ja labida kaasa haarad, et minna mäe taha vaatama, kuhu vikerkaareots rahapaja peidukohale viitab. Ja kuidas sellest külma vihma kangast läbi sammudes imbuvad sügisverest läbi kõigepealt õlad ja seejärel tilgub tilk tilga järel juustest kraevahele külma vett.

Riisikad ja puravikud

Aga vihmast tulles on hea süüdata pliidi alla tuli, panna järjekordne õunamoosilaar potiga tulele, küpsetada puupliidil mõni imemaitsev pannkook. Kuum kohv ja magus pannkook panevad vere jälle keema ning aknale trummeldavat vihmamuusikat kuulama.

Sügis algab 23. septembril kell 4.04.

Aga see muusika on tegelikult seente sünnipäevalaul. Puravikud oleks nagu raske kiviteki oma õlult heitnud ja poevad nüüd üksteise järel maapinnast välja. Juba on neile seltsiks ka esimesed kaseriisikad, häbelikult esimestest pudenenud kollastest kaselehtedest tekk peal.

Herilastenuhtlus

Herilased tööhoos.
Herilased tööhoos. Foto: Kristel Vilbaste

Seeni otsides peab aga ettevaatlik olema: tänavu on mügri- ja hiireurud herilasepesi täis. Üks eriti kopsakas on mu alõtšaheki all, kus mururobot pesaavast aegajalt üle sõidab, ise ma sinna minna enam ei julge, aga mururoboti nõelamisest on herilastel küll vist juba astlad kõverad. Herilastega tuleb meil veel koos elada tubli kuu. Alles siis, kui ilmatargad lubavad esimesi krõbedamat sorti öökülmasid, kaovad nad meie vaateväljast. Nii et, mida varem tänavu külmad tulevad, seda parem.

Koputajad

Aga ööd on tõesti nii soojad, et selgemal õhtul käivad ööliblikad akna taga valguse peale koputamas. Koputajaid on nüüd teisigi. Üksjagu noori lehelinde ei saa lahti lummast kakelda enese peegelpildiga. Hullem on aga see, kui rähnid, kes majade seinu käivad putukatest puhastamas, suure hooga vastu peegelmetsa lendavad.

Mu korjamata viinamarjad lähevad aga mari marja järel ilusa punasekurgulise punarinna nahka. Õunaaiad on täis rästaid, eriti valjult pahandavad konkurendi aedailmumise peale musträstad. See on aeg, kus ma linde natuke kadestan, hetkel, kui seisan õunapuu all ja unistan kõige punasepõselisema ladvaõuna kättesaamisest.

Lodjapuul on püksid punased.
Lodjapuul on püksid punased. Foto: Kristel Vilbaste

Karud ja ilvesed linnas

Õunaaedadesse tikuvad ka suured ja karvased. Karu Tartu Aardlas pole tegelikult mingi üllatus. Küllap ta siia toitu otsima tuli. Ja ka ilveseid ja rebaseid on linnas vudimas nähtud. Tegelikult liiguvad kõik loomad praegu vaikselt oma talvitumispaikadesse, nemad tunnetavad külma tulemist veidi varem kui meie. Iseasi, kas kõigile karunoorukitele, ka talveunne jäämise kohta jätkub, sest saehambulised on eriti hooga vanu kuusikuid ja männikuid raiuma hakanud. Osula teerist on palgiautode möödalennus juba tihedam kui herilaspesa.

Kadunud toonekurg

Looduskalendri veebikaamerates on ajutine vaikus. Kotkad ja kured on oma rännuteel, üks neist, must-toonekure isa Karl on oma reisil jõudnud Ukraina lõunaossa, aga 4. septembrist on tema signaal kadunud. Veel loodavad linnu-uurijad, et Karl on seal inimtühjas paigas märgalal varemgi jõudu kogunud ja ehk on seal lihtsalt niipalju militaarseid segajaid, et signaal ei tule läbi.

Gennadi Skromnov ütleb, et praegu on neil plaanis minna uurima, mis on saanud kevadel 30 m/s puhunud tormituultega segipaisatud hülgekaamerast, et see kevadeks jälle tööle saada. Aga uusi kaameraid on tulemas ehk teisigi.

LASTELE: Takjasõda

Elu oleks palju ilusam, kui päris sõda poleks. Aga ühe lastesõjamängu on üles kirjutanud tallinna kooliõpetaja Rein Koppel 1965. aastal: „Tormas korjasid lapsed takjanuppe ja pildusid üksteisele riietesse ja juustesse. Püüti ikka nii kiiresti ja palju visata, et teine ei jõdnud neid kohe ära korjata. Posid viskasid takjanuppe ikka tütarlaste juustesse. Kõnekäänd: sa oled "nagu takjas" mu küljes. Öeldi siis, kui keegi teist liigselt tülitas või oma seltskonda peale surus.“

Märksõnad
Tagasi üles