Kaalikas on teenimatult unustatud

Kodune köögiviljahautis. Foto: Silja Luide

Kaalikas (Brassica napus ssp. napobrassica) võiks olla palju populaarsem, kui ta praegu on, sest tegemist on igati kasuliku ja maitsva viljaga, mis ei jäta paraku külmaks ka putukaid ja kahjureid. Ilmselt on aga kõvad kaalikatükid lasteaia- või koolitoidus pannud nii mõnegi eluks ajaks kaalikat vihkama, millest on äärmiselt kahju.

Mina olen samuti sarnased kulinaarsed õudused üle elanud, kuid tänu kodusele ühepajatoidule ja asjaolule, et ema meile toorest kaalikat kangidena näksimiseks pakkus, on minul selle vilja vastu ainult soojad tunded.

Kaalikas ja naeris

Kaalikat aetakse sageli segamini naeriga või peetakse neid kahte nimetust isegi sünonüümideks. Naeris (Brassica rapa rapa) kuulub samuti ristõieliste sugukonda, kuid selle juur on enamasti lapiku kuju ja valge viljalihaga. Naeri lehed kinnituvad otse juure ülaossa, on helerohelised, mõlemalt poolt lühikarvalised ja vahakirmeta ning kõlbavad süüa. Kaalika lehed on see-eest hallikasrohelised, kaetud vahakirmega ja pikarootsulised, mis tähendab, et süüa sünnivad vaid taime noored lehed.

Arvatavasti on kapsasrohu perekonda kuuluv kaalikas saadud söögikapsa ja naeri ristamisel. Kaalika ehk söögikaalika ehk kaali lähim sugulane on õlikaalikas ehk raps (Brassica napus oleifera).

Kuna varem ei tehtud kaalika ja naeri vahel selget vahet, on raskendatud selle taime ajaloo jälgimine, kuid arvatakse, et kaalikat tunti juba Vana-Kreekas ja Vana-Roomas. Kultiveerima hakati seda Madalmaades 1696. aastal, pisut hiljem Kesk-Euroopas ja Briti saartel. Sellegipoolest on kaalikas just Ühendkuningriigis mitme traditsioonilise roa põhikoostisosa, näiteks Šotimaal on kaalikatamp üks lambarupskitest rahvusroa haggis’e lahutamatu lisand.

C-vitamiin säilib ületalve

Kaalikas on nagu peet ja naeris kaheaastane taim, mis esimesel aastal kasvatab juurvilja lehekodarikuga, järgmisel õisikuvarre ja kannab seemneid. Seemnete saamiseks tuleb juurvili hoiukohas ületalve hoida ja kevadel uuesti maha istutada. Kaalikas säilib jahedas keldris kenasti terve talve.

Kaalika jaoks on tarvis häid ilmastikuolusid, eelkõige ühtlast pinnase- ja õhuniiskust. Kui juurika moodustamise ajal on kuiv ja kuum, muutub kaalikas puiseks ja maitse halveneb. Samuti tuleb kaalikat rohida ja harvendada, muidu venivad noored taimed toitainete ja päikesevalguse saamiseks pikaks ega kasvata korralikku juurt.

Kaalikas on juurviljadest kõige C-vitamiini-rikkam. Tänuväärne on asjaolu, et ületalve seismine C-vitamiini sisaldust suurt ei mõjuta (erinevalt kartulist) ning kaalikas on igati kasulik ka kevadel. Kaalikas on omajagu suhkrut (6%) ja ohtralt mineraalaineid (1,2%). Lisaks leidub viljas karotiine ja B-grupi vitamiine.

Kaalikas on maitsev ka toorelt, eriti magusad on noored ja värsked kaalikad, kuid kaal sobib hästi ka köögiviljatoitudesse. Mulle meeldib seda kasutada eelkõige püreesuppides ja ühepajatoidus, samuti ahjus koos teiste aedviljadega röstida.

Kodune köögiviljahautis

Ühepajatoit on lihtne ja tegemiseks on vaja vaid potti, teravat nuga ja lõikelauda. Kasulikest ainetest pakatav roog on tervislik, samas igati toitev.

Suvikõrvitsa asemel või lisaks sellele võib lisada tomatit. Samuti sobivad hautisesse kapsad, näiteks pea-, lill- ja spargelkapsas.

Retseptis olevad küpsemisajad on pigem tinglikud, sest kõik sõltub kuumusest ja aedviljatükkide suurusest.

2 sl õli või selitatud võid

1 keskmine sibul

2 varssellerit

2 porgandit

1 väike kaalikas

2–3 küüslauguküünt

1–2 loorberilehte

300 g hakkliha

3 keskmist kartulit

1 sl kvaliteetset (lisaaineteta) puljongipulbrit

1 keskmine suvikõrvits (300–400 g)

soola (vajadusel)

maitserohelist

värskelt jahvatatud musta pipart

Haki sibul peeneks ja lõika varsseller viiludeks. Kuumuta poti põhjas madalal kuumusel õli või selitatud või ning küpseta selles sibulat ja sellerit 10 minutit, kuni sibul on klaasjas. Lisa 1 cm tükkideks hakitud porgand ja kaalikas, peeneks hakitud küüslauk ja loorberilehd ning kuumuta aeg-ajalt segades veel 10 minutit.

Keera kuumust juurde, lisa hakkliha ja prae aeg-ajalt poti sisu segades 10 minutit, kuni hakkliha on pruunistunud. Lisi puljongipulber, 3–4 dl vett ja tükeldatud kartulid. Sega kõik korralikult läbi ja lase poti sisul aeg-ajalt segades 20 minutit küpseda, kuni aedviljad on parajalt pehmed. Vajadusel lisa vett.

Lisa tükeldatud suvikõrvits, sega läbi, kuumuta mõni minutit, aseta potile kaas ja lase pajaroal 10 minutit kaane all potis seista. Vajadusel maitsesta soolaga. Eemalda loorberilhed.

Serveerimisel haki peale maitserohelist ja jahvata musta pipart.