E, 3.10.2022

Ulukibioloog: nuhtluskarud ja karunuhtlus ehk miks on karusid vaja küttida

Tiit Randveer
, EMÜ ulukibioloogia dotsent
Ulukibioloog: nuhtluskarud ja karunuhtlus ehk miks on karusid vaja küttida
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3
Karu on teatavasti aasta loom ja seega peabki olema meedia fookuses. Hiljuti sattus ta aga tähelepanu keskpunkti üsna kummalisel põhjusel.
Karu on teatavasti aasta loom ja seega peabki olema meedia fookuses. Hiljuti sattus ta aga tähelepanu keskpunkti üsna kummalisel põhjusel. Foto: Leo Eensoo/Keskkonnaamet

Tänavune nn hapukurgihooaeg on olnud ajakirjanikele keskmisest töörohkem: peamiste uudiste, Ukraina sõja ja sellega kaudselt seotud ettevõtmiste kõrval (nt tanki transportimine ühest Eesti otsast teise) on pälvinud tähelepanu ka eestimaine karu.

Karu on teatavasti aasta loom ja seega peabki olema meedia fookuses. Hiljuti sattus ta aga tähelepanu keskpunkti üsna kummalisel põhjusel. Nimelt esitas MTÜ Eesti Suurkiskjad halduskohtule taotluse karujaht peatada. Põhjenduseks toodi, et karu tohiks küttida vaid erandkorras ja eritingimustel, kui kõik muud võimalused on proovitud. Nimetatud MTÜ esindaja Eleri Lopp-Valdma väitis, et küttida võib eurodirektiive järgides vaid looma, kes on inimeste vara kahjustanud ja sellega tõestanud, et just nimelt tema on nn nuhtluskaru ja mingisugust muud lahendust ei ole. Veel arvas ta, et karu arvukuse vähendamine ei saa olla eesmärk.

Miks karusid ikkagi kütitakse? Mis imeloomad on nuhtluskarud, keda isegi roheäärmuslaste meelest erandkorras lasta võiks? Kas neid saab tavakarudest eristada?

Esimesele küsimusele andis 15. augusti Postimehes vastuse Marek Strandberg, kellega on raske nõustuda. Ta väidab, et "Karutappu müüakse jahituristidele kaalukaubana". Pärast väikest rehkendamist teavitas ta Eesti rahvast: 90 karutapuluba muudetakse kolmveerandiks miljoniks rahaks. Kahtlemata prominentse isiku rehkendusoskustes ning asjakohastes teadmistes ja kogemustes, kuidas raha liigutada, julgen väita, et tema asjatundlikkus ulukimajanduse valdkonnas pole sama kõrgel tasemel. Ega peagi olema, aga mulle näib, et enne suure auditooriumi ette ilmumist olnuks kasulik teemaga lähemalt tutvuda. Seda enam, et küllap leidub neidki, kes ta juttu tõsiselt võtavad. Sellepärast lisan mõned korrektiivid/parandused.

Kõigepealt "karutapulubade" rahaks konverteerimisest. Tegelikult on jahiturism siinmail olnud üsna marginaalne ettevõtlusliik ja viimastel aastatel peaaegu olematu. Põhjust aimab terane lugeja isegi. Mõne karu kütivad siiski jahikülalised ja muidugi ka maksavad selle eest. Kas nüüd nii palju, nagu väidab hr Strandberg, aga midagi ikka. Tegelikult on raha kõigi suurulukite küttimismahtu määramisel tõepoolest oluline. Mitte sellepärast, et keegi võiks teenida, vaid, vastupidi, raha kaotada.

Suurulukite, teiste hulgas karu laskelimiitide määramine on pikk ja komplitseeritud protsess, kus arvestatakse eri huvigruppidega. Viimastest on häälekaimad need, kes ulukikahjustuste tõttu raha kaotavad. Ulukikahjustused on tegelikult pahatahtlik väljend. Mulle see ei meeldi, aga ei hakka sobivamat välja mõtlema. Otsustamise lähtealus on ulukite seireandmed, mille kogumine, analüüsimine ja nende põhjal küttimissoovituste andmine on Keskkonnaagentuuri (KAURi) vastava töörühma ülesanne.

Teine sisend on jahiseltside küttimissoovid. Kõigis maakondades kokku kutsutud jahindusnõukogud määravad aruteluks esitatud materjalide alusel ja neis oma huvidest lähtudes korrektiive tehes sõraliste küttimismahud eeloleval jahihooajal. Suurkiskjate küttimismahtude osas on jahindusnõukogude pädevus vaid soovitusi anda. Huntide, karude ja ilveste majandamisel peab lisaks arvestama euroliidu nõuetega. Seetõttu läbib jahindusnõukogude soovitus veel mõne instantsi, enne kui see Keskkonnaameti kinnitatuna jahimeestele esitatakse. Nüüd juba riigipoolse kohustusena.

Kui kaks isikut (just nii palju liikmeid on kõnealuses MTÜs) niisugust asjade käiku ei tunnista ja esitavad vaide, on see loomulikult nende õigus, aga mõjub (vabandust) tragikoomilisena.

Lühidalt: karu küttimislimiit määratakse seireandmetele tuginedes paljude teemaga seotud asjaosaliste huvide kompromissina. Kui kaks isikut (just nii palju liikmeid on kõnealuses MTÜs) niisugust asjade käiku ei tunnista ja esitavad vaide, on see loomulikult nende õigus, aga mõjub (vabandust) tragikoomilisena.

Kui kaks isikut (just nii palju liikmeid on kõnealuses MTÜs) niisugust asjade käiku ei tunnista ja esitavad vaide, on see loomulikult nende õigus, aga mõjub (vabandust) tragikoomilisena.

Järgnevalt üritaks mõista, kes on nuhtluskaru (nuissance/problem bear). Oletan, et seda nimetust väärib loom, kes juba mingi pahateoga hakkama saanud: mesitarusid lõhkunud, silopalle kriimustanud, või, õnneks harva, mõne kodulooma murdnud. Kas on nii, et alles pärast seda, kui niisugune kõurik on pahateo korda saatnud, saab temast nuhtluskaru, keda tohib jahimeeste hoolde usaldada? Mulle näib, et üldtunnustatud definitsiooni niisugusele mõistele/nähtusele polegi, ehkki olen püüdnud seda asjakohasest kirjandusest leida.

Praegu, kus karude asustustihedus on siinmail suurem kui kunagi varem vähemalt 150–200 aasta jooksul, pole neil enam piisavalt vaba ruumi. Kindlasti asustab pärast n-ö nuhtlusisendi eemaldamist vabaneva territooriumi konkurent ja väga kiiresti. Kuna pole olemas karusid, kes meest lugu ei pea, saab temastki nuhtlusisend. Aga kas ta tõesti peab enne oma võimekust näitama? Loomulikult tuleb omanikul oma vara kaitsta. Metsa viidud tarude ümber on vaja paigaldada elektritarad ja neid ka rajatakse. Silopalle on raskem kaitsta, näib mulle, kes ma pole asjatundja ses valdkonnas. Samas ei ole võimalik/eetiline/normaalne oma varanatukest totaalselt muust maailmast n-ö müüriga eraldada. Võib-olla oleks kasulik konflikti kui mitte vältida, siis vähemalt selle tekkimise tõenäosust vähendada enneolematult tihedat karuasurkonda harvendades? Seda enam, et karujahil ja jahipidamisel üldse on tähtis koht põhjamaade kultuuris.

Praegu on karude asustustihedus siinmail suurem kui kunagi varem. Neil pole enam piisavalt vaba ruumi.

Teine argument karujahi jätkumise poolt on vajadus ennast, st inimest karule tutvustada ja omavahelisi suhteid reguleerida. Inimese teadmised karust on märksa paremad kui karu teadmised inimesest. Ma ei pea silmas vaid loodusteadlasi, jahimehi ja muid loodusetundjaid. Ka lootusetu urbanist on kultuuritarbija ja mingi kuvand sellest suurest loomast on tal olemas. Vähemalt kaisukaruga on ta lapsepõlves kohtunud. Kuidas aga kujuneb karu ettekujutus inimesest? Koolis ta käinud pole ega jõmpsikana kaisuinimest kallistanud. Küllap see teadmine kujuneb vahetu kogemuse põhjal.

Inimene võib seostuda nii ohu ja valuga kui ka rikkaliku toiduga. Viimane ei tähenda, et inimene ise näiks loomale toiduobjektina, vaid ikka selle olendi läheduses leiduv või temaga seostuv kõhutäis: mesi, õunad, teravili, prügikastid jne. Kui inimene näib olevat ohtlik, on ilmselt tervislikum temast eemale hoida, aga kui toidupakkuja, siis vastupidi. Kui karul puudub igasugune ettekujutus inimesest, näib ta olevat ohtlik. Ühes mahukaimas karu ja inimese suhteid käsitlevas kokkuvõttes (Bombieri jt 2019) on muu hulgas väidetud, et globaalsel tasemel, st hiigelsuure areaali ulatuses on karurünnakute sagedus ja fataalsus suurem piirkondades, kus inimasustus on hõre, aga karude oma, vastupidi, tihe.

Võtmeküsimus: kas ja kuivõrd mõjutab küttimine karude inimpelglikkust? Mida arvavad teadlased? Ühest seisukohta pole. Eelnimetatud teadusartiklis ei täheldatud, et karude ohtlikkus erineks paigus, kus liiki kütitakse ja kus mitte. Aga siin üldistati liigi käitumist kogu hiigelsuure, Põhja-Ameerikast üle Euroopa ja Venemaa kuni Jaapanini ulatuva areaali ulatuses. Siiski on valdav seisukoht, et jahipidamine karude käitumist mõjutab. Nii on üks inimese-karu suhete parimaid asjatundjaid Stephen Herrero (Calgary Ülikooli emeriitprofessor) oletanud, et Euroopa karude pikaajaline intensiivne tagakiusamine on ilmselt üks peamine põhjus, miks selle maailmajao karud on inimpelglikumad kui Põhja-Ameerika ja Aasia liigikaaslased. Veenvam on Jon Swensoni, tuntud Norra karueksperdi tõdemus: "Ka tänapäeval näivad Euraasia karud olevat inimeste suhtes ettevaatlikumad piirkondades, kus neid veel kütitakse." Ta lisab, et n-ö antropogeense toidu kättesaadavus mõjutab karude käitumist siiski suuremal määral kui küttimine.

Veel üks aspekt. Eri huvirühmade suhtumist karujahti me enam-vähem teame ja muidugi peab sellega arvestama. Aga mitte üleliia. Vastasel juhul võib otsustamisprotsess muutuda sarnaseks Novgorodi veetšega: peale jääb nende seisukoht, kes kõvemini karjuvad. Tarvis oleks arvesse võtta rahva häält ehk keskmise valija arvamust. Sedagi on Eestis uuritud, ehkki mitte samal tasemel kui Skandinaavias või USAs. Üldistatult: 2016. a korraldati ankeetküsitlus, selgitamaks inimeste suhtumist jahipidamisse ja ulukiliikidesse. Küsitletud 553st juhuslikult valitud isikust oli 385 ehk 70 protsenti seda meelt, et karu arvukust peaks hoidma samal tasemel, 15 protsenti arvas, et arvukust peaks vähendama, ja 15 protsenti, soovis, et neid loomi võiks rohkem olla. Võrdluseks: ulukite arvukuse samal tasemel hoidmisega nõustus küsitletuist metssea, hundi, põdra, ilvese ja karu puhul vastavalt 26, 44, 62, 62 ja 70 protsenti. Karu oli seega rahva lemmik. Milline on rahva meelsus praegu, kus liigi asustustihedus on tunduvalt kasvanud ja karuga kohtumine saanud tavaliseks, pole teada. Tõsi, need kohtumised on olnud enamasti rahumeelsed.

Kui küttimine peaks aga lõppema või märgatavalt vähenema, võib "karurindel" kujuneda vägagi ohtlik situatsioon. Euroopa suurima karupopulatsiooniga riigis Rumeenias sai aastail 2000–2015 karurünnakuis vigastada või surma vastavalt 131 ja 11 inimest. Niisugused andmed on toodud eeltsiteeritud Bombieri jt artiklis. Hoiatav näide.

Kohus langetas otsuse. Karujaht jätkub sel jahihooajal ja küllap edaspidigi.

Eestis elutseb praegu tuhatkond karu. Rootsis leidub neid umbes 3000, Rumeenias isegi 6000. Palju on neid ka Soomes, Slovakkias, Sloveenias ja Horvaatias, aga elupaikade pindala kohta arvestatuna on siinne asurkond vist küll tihedaim, v.a Rumeenias. Keskkonnaameti kehtestatud küttimismaht 90 isendit tagab arvukuse püsimise senisega samal tasemel. MTÜ Eesti Suurkiskjad peaks jääma rahule, aga kahtlen, et niisugune lahendus praegu suuremale osale kaasmaalastest enam meelepärane on. Loodetavasti annab vastuse Tartu Ülikoolis algatatud uurimisprojekt.

Kokkuvõtteks. Kohus langetas otsuse. Karujaht jätkub sel jahihooajal ja küllap edaspidigi. Ei näe praegu midagi, mis võiks siinset karuasurkonda lähitulevikus ohustada.

Märksõnad
Tagasi üles