VAADE ⟩ Aiatööde puhul tuleb laiskus kasuks

Peenravahede ja peenardel taimevabade alade katmine õlgede või heinaga aitab umbrohtu eemal hoida, hoiab mulla niiskust ja toob mulda toitaineid. Foto: Erakogu

Tundub, et eestlased on väga korraarmastaja rahvas. Ühes õiges majapidamises on riisutud, niidetud õueala, sirgete peenardega umbrohust puhas aiamaa ja kartulivaod. Jõed ja ojad on sirgeks aetud, linnu ja suuremaid asulaid vallutab asfalt või korrapäraselt laotud tänavakivi, põlluservad saavad umbrohumürgi abil „korda” tehtud. Ökoloogina pean aga tõdema, et natuke mõõdukat laiskust võib meid ümbrisevale loodusele palju head teha ning meile endile tekib koduses majapidamises mõnusat lisa­aega ja meelerahu.

Eri aastaaegadel kuuleme üleskutseid looduskaitsjatelt niita vähem muru, riisuda vähem lehti, künda vähem põldu. Aiaomaniku ja taimeökoloogina on mul olnud huvi ja võimalus neid soovitusi praktikas järele proovida. Harva niidetud murus saavad õitseda kõik seal kasvavad kodumaised taimeliigid – jah, ka võililled. Võililled on ju tegelikult ilusad ja meelitavad aeda tolmeldajaid putukaid, nemad omakorda aitavad aiamaalt saaki saada. Kõik meie viljapuud ja marjapõõsad ja paljud aiakultuurid vajavad viljumiseks tolmeldajaid putukaid.

Olen oma õuemurul umbes viis aastat proovinud niitmist tagasi hoida. Tegu ei ole küll kontrollitud teaduskatsega, aga võilillerohkus on aastate jooksul märgatavalt vähenenud. Kõrvale on tulnud meelespead, härjasilmad, äiatar, kellukad ja mitmed teised õitsejad, kes võistlevad lillepeenardesse istutatud taimede õieiluga.

Tõsi, elan Lääne-Saaremaal ja minu õuepealne on kuiv ja suheliselt toitainevaene, seega on mul kõik eeldused kauniks lillemuruks. Toitainerohkemas ja niiskemas kohas võib mitmekesise õiemuruni jõudmine kauem aega võtta. Aga vaeva on sellega ikkagi vähem kui kolmesentimeetrise muru pidamisega.

Vihane vaenlane umbrohi

Meie kandis on veel ikka neid, kes viitsivad endale ise kartulit, porgandit ja kapsast kasvatada. Kõige laisem oleks muidugi üldse kasvatamata jätta. Seda ma ka ei soovitaks, mulle meeldib ikka mõõdukus, ka laiskuses. Aga kas aiamaa pidev mustale mullale kõplamine ja umbrohu lõpuni rohimine ikka on kõige mõistlikum? Umbrohutõrje kemikaalidega enne peenarde tegemist tundub küll mõnusalt laisk võimalus, aga selle tõrje jääke sööksin sisse ise oma perega ja pakuksin sõpradelegi kui isekasvatatud puhast toitu.

Kõige laisem oleks muidugi üldse kasvatamata jätta. Seda ma ka ei soovitaks, mulle meeldib ikka mõõdukus, ka laiskuses.

Peenravahede ja peenardel taimevabade alade katmine õlgede või heinaga aitab umbrohtu eemal hoida, hoiab mulla niiskust ja toob mulda ka toitaineid. Kui seemikud on juba hoo sisse saanud, pole paar umbrohust konkurenti enam nii suur probleem. Nii et ühest põhjalikust rohimiskorrast varasuvel pole pääsu ka mõõdukalt laisal aiapidajal. Edasi jälgin pigem, et umbrohud viljuma ei hakkaks ja katsun suuremad õitsevad taimed enne ära napsata, kui seemned uuele ringile jõuavad.

Lillemuruga on vaeva vähem kui kolmesentimeetrise muru pidamisega. Foto: Erakogu

Mõisted permakultuur ja taastav põllumajandus aitavad netiavarustest leida veel palju nippe, kuidas oma põllulappi vähema vaevaga ja mulla elustikku säästvamalt pidada. Nii soovitatakse näiteks kündmisest üldse loobuda, et säästa mulla elustikku ja vältida toitainete kadu katteta jäänud mullast. Pigem soovitatakse pärast saagi koristust külvata maale mõnd taime, mis enne talve tulekut viljuma ei jõua hakata ja talvel hävib. Niimoodi jäävad väärtuslikud toitained alles ja väetist kulub vähem. Pean tunnistama, et aiamaa läbikaevamisest ei ole ma veel loobunud – harjumus on liiga tugev. Aga plaanin kindlasti sel kevadel katsetada, vähemalt osa peenardega.

Sügisesed riisumistalgud

Kui suvine rohimise hoogtöö hakkab peagi läbi saama, siis tulevad järgmised talgud – sügisene lehtede riisumine. Kraabime kõik võimalikud pinnad lehtedest puhtaks, kohati suisa mustale mullale. Nii jäävad ootamatult ilma kätte paljud putukad ja mutukad, kes end juba pahaaimamatult sooja lehekihi alla talve ootama seadnud. Ka kõdunevate lehtede vahel käib aktiivne elu.

Igaühe looduskaitse ei nõuagi erilisi lisategevusi, pigem mõnede sisseharjunud tegevuste ärajätmist.

Kui õuepuudeks on õunapuud, vahtrad, kased, pärnad või mõned muud kiiresti kõdunevate lehtedega puud, peaksid lehed kevadeks üsna ise ära kaduma. Minu õuel kasvavad tammed ja kardan, et mul ikka kevadisest riisumisest pääsu pole, tamme lehtedel võtab kõdunemine mitu aastat. Viin nad käruga metsa alla kõdunema, sest lehtede põletamine on ju jällegi lisatöö.

Aga mida mõtlevad naabrid?

Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Mida on harjutud nägema enda ümber, on aga paraku pidevas muutuses. Kui kõrvalaed on veidi korratu, siis proovin seal näha pelgupaika elurikkusele, mitte laiska omanikku!

Takistuseks siin on nii mõneski asulas kehtivad võib-olla ülearu karmid heakorraeeskirjad. Tallinna heakorraees­kiri ütleb, et kinnistu omanik peab tagama haljastuse korrashoiu ja vältima kinnistu võsastumist. See kohustus ei takista küll mõõdukalt laisk olemist. Kuressaarlastest kinnistuomanikud peavad eeskirja järgi „tegema umbrohutõrjet, niitma muru ja rohu”. Tahaksin loota, et ka siin on tegelikult ruumi mõõdukale laiskusele.

Kõik need laiskusele kutsuvad mõtted on mul tulnud oma koduaias ja need mahuvad mõnusasti mõiste alla igaühe looduskaitse, kus meil igaühel on võimalus natuke elurikkuse hoidmisele kaasa aidata. Ja kas pole tore, et see looduse kaitsmine ei nõuagi mingeid erilisi lisategevusi, pigem mõnede tegevuste ärajätmist.