Kuum august ja „ootamatu” sügis

Tänavune suvi on pakkunud küllaga palavaid päevi. Foto: Dmitri Kotjuh/Jarva Teataja

Selle artikli ilmumise ajaks on augustikuu läbi ja selgunud, kas see oli kõigi mõõdetud aegade kuumim või jäi napilt teiseks. Tartu enam kui pooleteise sajandi pikkuses vaatlusreas oli siiani kõige soojem august aastast 1939, keskmine temperatuur 20,4 kraadi. Keskmine temperatuur arvutatakse nii päevaste kui öiste vaatluste keskmisena. Kuna suveöödel on tavaliselt meie kliimavöötmes sooja 10 ja 20 kraadi vahel, siis üle 20 kraadi keskmise saavutamiseks peavad päris paljudel päevadel maksimumtemperatuurid ulatuma umbes 30 kraadini.

1939. aasta edumaa järgmiste, samuti väga ammuste augustikuude ees on peaaegu terve kraad – seda on väga palju, arvestades, et suvel varieeruvad meil temperatuurid vähem kui talvekuudel. 21. sajandi suvede tuntav soojenemine on toimunud rohkem juuni ja juuli arvelt, mis võib olla mingil määral seotud pehmemaks muutuvate talvedega kogu Põhja-Euroopas: kui Läänemerel on kevadel vähe jääd ja ka Põhja-Atlandi vesi jahtub vähem, saab mereäärsetes maades õhk kiiremini soojaks.

Tavaliselt on aasta kõige soojem kuu juuli, aga juulist soojem august ei ole ka midagi väga erilist: enam kui kuuendikul suvedel on Tartus nii olnud.

Aga augusti keskmise soojuse poolest järgnevad rekordilisele 1939. aastale 1868 (19,5 kraadi) ja 1938 (19,1 kraadi). Kõigil teistel aastatel on augustisoojus jäänud alla 19 kraadi, sealhulgas 20. sajandi siiani kõige soojem 2002. aasta august. 1937. aasta leiame tähelepanuväärselt üheksandalt kohalt, mis näitab huvitavat soojade hilissuvedega perioodi 20. sajandi kolmekümnendate aastate lõpus.

Neile soojadele aastatele tuli järsk lõpp: võttes ajavahemiku 1939. aasta suvest kuni 1940. aasta kevadeni, võib seda pidada üheks äärmusterohkemaks aastaringiks 20. sajandil. Soojale suvele järgnes järsk jahenemine ja jahe september, oktoober oli külmavõitu, novembris veel päris külmaks ei pööranud, aga järgnenud talv oli üks sajandi karmimaid ja pikimaid, mil mõõdeti ka Eesti absoluutne külmarekord: –43,5 kraadi Jõgeval 17. jaanuaril 1940.

Tänavune talv, kevad ja suvi on olnud intrigeerivalt sarnased 1939. aastaga: ­üsna külmale talve algusele detsembris järgnes pehme, kuid mitte äärmuslikult soe hilistalv, jahedavõitu kevad ja korralik suvi, mis läks kuni augustini tõusujoones. Ka järgnenud järsk jahenemine ­1. septembri paiku on nüüd kordunud. Aga paluks sellest mitte teha ennatlikke ja hirmutavaid järeldusi eeloleva talve kohta!

Sarnaste aastate järgi ilma ennustamine oli minevikus parema puudumisel populaarne, aga paraku väga ebatäpne viis järgnevate kuude ilma aimamiseks: meie planeedi ilmasüsteemis on liiga palju võimalusi, kuidas asjad saavad edasi kulgeda, nii et varasemate kuude olukord määrab ilma vähe. Liiatigi on asjasse sekkunud kliima soojenemine, mis muudab väga külmad ilmad üha harvemaks.

Võib täheldada küll suhteliselt püsivaid ilmamustreid: ajuti lausa mitmeaastaste perioodidena on ülekaalus korra õhumasside tsonaalne ja korra meridionaalne liikumine ehk siis kiiresti vahelduvate Atlandi tsüklonite ja antitsüklonite vool ning selle tõkestamine mandriliste õhumasside poolt – viimasel juhul on suvel kuumus ja talvel pakane.