/nginx/o/2022/08/24/14783435t1hf81c.jpg)
Kisa ja kära on aed täis. Astelpaju on muutunud varestele, hakkidele ja suurtele kuldnokaparvedele tõeliseks magnetiks. Kui olen oma osa puudelt ära korjanud, siis annan lindudele voli. Ja ei karda kuldnokad enam inimese lähedust, vaikselt puu all seistes võiksin uute tähniliste sulgedega kuldnokapoisse puudutadagi.
/nginx/o/2022/08/29/14795062t1h0891.jpg)
Suu on neil marju täis, silmis mõnutunne. Varesed teevad mulle küll muret, sest oma raskusega murravad nad ära ka ladvaoksad. Igatahes on puualune tihedalt täis lehti, lödisid marju ja linnusulgi.
Linnumehed räägivad aga punajalg-pistrike enneolematust invasioonist. Midagi sellist toimub igal sügisel mõne linnuliigiga, olgu siis must-tihaste, pöialpoiste või käbilindudega.
Aga neid suuri kulle olevat kestvad idatuuled, mis ka meie mere madalaks ja allikad tühjaks viisid, toonud nii Soome kui ka Eestisse seni vaadelduist suurima hulga noorlinde, kes oma asualade piiridest toidujahil välja sattusid.
Kaja Kübar räägib ka, et Nigula raba ümbruse karjamaadel on lehmade vahel askeldamas tavatu hulk kollasekõhulisi lambahänilasi.
Lindudel ongi ränne täies hoos. Ka sookured on juba kogenemas oma tavapärastele sügisestesse koondumispaikadesse, tihaseparvesid on seenetühjad männimetsad täis. Aga sel aastal on palju ka vist juba kolmanda kurna linnupojakesi, igatahes on aedades jälle kollanokaliste tihasepoegade ja udusuletuttidega suitsupääsukeste sidinat kuulda. Lõõtsutav kuumus, mis sundis linde vett otsima inimeste lähedalt ja veenõudest saab nüüd ehk läbi ja toitu on piisavalt, et ka see väljalase suureks saaks kasvada.
/nginx/o/2022/08/29/14795080t1h72ae.jpg)
Õhus on aga ka palju putukaid. Ritsikalaul meenutab juba lõunamaa ööde tsikaadisirinat ja heinakaarele maandub aegajalt mõni läikivate tiibadega hiigelsuur rohutirts. Aga nädalavahetusel virmalisi ja põuavälku, seda taevavälgusähvimist, mil mürinat pole, pildistanud inimesed kõnelevad rekordarvust jaaniussidest öös, rohkemgi kui nende tavalisel märkamise ajal – jaanipäeval. Ja kui septembris veel müristab, tuleb soe sügis.
Kui septembris veel müristab, tuleb soe sügis.
Tagaaiast avastasin ühe hiiglasliku maaherilaste pesa, imestasingi, kust nad mu õunamoosi õuntele saabuvad, küllap pesast minemalööduid on juba üksjagu.
Tõstsin oma mesilased ka talvekorda ja võtsin ära selle vähese mee, mille nad olid äärmistele raamidele poetanud. See ajas mesilinnukesed nii kurjaks, et sel aastal pidin ma ikka väga kiire jooksu vahepeal tegema, 20 nõela keres. Esimese kahe sutsaka peale läbi kinda parema käe sõrme jõudsin veel mõelda, et näe hiiresõrm ongi mul haige ja kaks laksu kõhtu tundusid ka veel borrelioosiravimina, aga põlvede ja kintsude nõelamine läbi kuumaga vastu ihu liibunud kaitseriiete pani mind karu kombel tiiki sukelduma. Mesi on muideks sel aastal väga aromaatne ja hea.
Kuidas teha nii, et lapsed õpiksid tegema õigeid valikuid mitte käsu ja keelu tõttu, vaid tegutsemislustist. Igatsus saada endale vahvat pruuni kaelakeed paneb sööma kodumaiseid õunu ja loobuma asovärvirikastest kommidest ja keemiat täis importõuntest.
Kee valmistamine on lihtne, muudkui nõela abil pruunid seemned niidile ajada ja keeks sõlmida, soovi korral ka õlitada. Aga kindlasti tasuks ära lugeda ja omavahel võrrelda, mitu õuna tuli selleks ära süüa.
/nginx/o/2016/11/23/6103877t1hd14d.png)