Ahned maaomanikud

Põllumaa müük. Foto: Mihkel Maripuu

Kui Postimees avaldas läinud nädalavahetusel ülevaate, kellele kuulub Eestimaa, ei olnud esikümnes ühtki põllumeest, küll leidis sealt enamjaolt metsa- ja puidutööstusega seotud isikuid.

Muidugi on meil omajagu põllumehi, kellel on ka päris palju maad omandis, teisalt on väga palju põllumehi, kes rendivad maad. Kui nüüd keegi tahaks nullist alustada, ei ole tal kerge ka rendimaid leida, rääkimata maa ostmisest, sest see maksab palju. Tihti on talunik valiku ees, kas osta maad või investeerida tootmisesse, mõlemat ei jaksa.

Ega maa rentiminegi odav lõbu pole, enamasti läheb kogu toetussumma maaomanikule, vahel rohkemgi. Niisiis võib kaudselt mõelda, et toetused ei lähegi põllumeestele, vaid hoopis maaomanike taskusse. On arusaadav, et maaomanik tahab tulu teenida, ent vahel minnakse päris ahneks, eriti kui jutuks tulevad protsendimäärad, mis igal aastal summat kergitavad.

Kui aga maad müüa, võiks müüja hoolikalt ostjat valida. Väga palju maad on välismaalaste omandis, aga ka mitmed mitte põllumajandusega tegelevad ettevõtted jahivad maad, et raha paigutada ja seda siis põllumeestelt rendi näol suurte protsentidega tagasi teenida.

Eeskätt oleks ikka õiglane ja aus, et maa kuuluks eestimaalastele, kel sellega heaperemehelikud kavatsused. Olgu see siis harimise või väljalaenamise teel.