Veiste karjatamine käib kooskõlas loodusega

Miks portsjonkarjatamine pole Eestis levinud, põhjendab Katrin Noorkõiv, et see on uuem teema taastuvast põllumajandusest, millest veel vähe räägitakse.  Foto: Tiit Efert

Lihaveiste kasvataja Katrin Noorkõiv viljeleb Sentafarmis portsjonkarjatamist, mis aitab tal nii kulusid kokku hoida kui väiksemal maapinnal rohkem loomi pidada.

Portsjonkarjatamises pole tegelikult midagi uut. Noorkõiv kirjeldas seda kui loomakarjade liikumise viisi looduses. „Loom liigub ju pidevalt parema toidu ja joogi poole. Kui ta on ühe rohuplatsi tühjaks söönud, läheb ta edasi uuele platsile,” kirjeldas ta.

Väga tihti küsitakse Noorkõivult, mis on portsjon- ja koppelkarjatamise vahe. Portsjonkarjatamise puhul ei tatsa veised ühes koplis nädal aega ringi, vaid liiguvad karjana ja söövad tihedalt koos ning suunatakse siis edasi uuele rohuplatsile. Kui nad on ühe karjamaa tühjaks söönud, võib nad kohe uuele portsjonile edasi saata. Ameerikas on tehtud katseid, kus loomad lastakse edasi poole tunni tagant. „Aga see muutub väga töömahukaks ja meie liigirikastel rohumaadel pole see otstarbekas, sellist võtet kasutatakse rohumaa taastamiseks väga erodeerunud muldadel,” rääkis lihaveiste kasvataja.

Andmed süsteemselt kirjas

Kõige tähtsam on Noorkõivu sõnul jälgida, kui kiiresti portsjon taastub. See on oluline looduse seisukohast, sest karjamaad ei tohi üle- ega alakarjatada.