Aita toredate Eesti talude seast leida rahvalemmik ja anna oma hääl!
31. august 2022, 10:37
Augusti teisel nädalal sõitis kaheksaliikmeline hindamiskomisjon mööda Eestit, et taas välja selgitada selle aasta parim talu. Ringreisi käigus külastati talusid Lääne-Virumaal, Võru-, Valga-, Tartu-, Pärnu-, Hiiu- ja Raplamaal, kandideeris kümme talu, kellest ühe pererahvas kahjuks haigestus.
Lisaks parima talu tiitlile antakse välja kategooriavõidud alternatiivtalu, noortaluniku ja tootmistalu kategooriates. Tänavu kuulutatakse talukonkursi võitjad välja 3. septembril Põhjala tehases toimuval suurel talutoidulaadal „Maa tuleb linna”. Sel aastal korraldatakse ka rahvalemmiku valimine – Sinagi saad siin enda lemmiku valida ja hääle anda! Rahvalemmiku leidmise hääletus kestab 1. septembri õhtuni.
ANNA OMA HÄÄL!
- Vaata loo lõpus olevaid videoid ja hääleta seal enda lemmiku poolt!
Hindamiskomisjoni kuulusid tänavu Kerli Ats ja Gelis Pihelgas (ETKL), Meelis Annus (Maaelu Edendamise Sihtasutus), Urmas Kruuse, Karolin Lillemäe, Alex-Sander Puhm (Maaeluministeerium), Marika Parv (Võrumaa Talupidajate Liit) ja Teele Üprus (Maa Elu).
Kogu saak läheb saare peal käiku
(Tootmistalu)
Kui küsida Uus-Hansu talu perenaise Tiia Uusoja käest, kuidas ta seda kõike jõuab, vastab ta naerataval näol: „Ma ei tea”. Hiiumaal asuv talu tegeleb marja- ja taimekasvatusega, neil on väike 40pealine lambakari, kanad koduõuel. Sel hooajal hakati Kassari rahvamajas ka kohvikut pidama, toitlustamisega tegeleti juba varem.
Tiial on abiks tütar Elis, kellega kahekesi seda kõike tehakse, vaid rohimise ja marjakorjamise ajal käivad neil abilised. „Tegevusala on meil väga lai,” tõdes Tiia.
Kokku on talul maad 30 hektarit, kus omal ajal on veiseid ja sigugi peetud. Maasikaid kasvatavad nad poolel hektarit, aias kasvab 112 mustasõstrapõõsast, lisaks vaarikad. Ka juurviljapõld on lai – kogu kohviku ja toitlustusteenuse tooraine on enda kasvatatud.
Oma saagi müüvad nad kodust, vahel viivad saare peal tellimuse koju ka. Kuna Hiiumaal on palju suvitajaid, nende enda külagi jääb talveks täiesti vaikseks, helistavad mõned juba maikuus, et tellimus sisse anda. „Kevadel müüsime kurgi- ja tomatitaimi, see on ka hea asi,” ütles Tiia.
Tütar Elisel on kokapaberid juba taskus ja aasta on veel jäänud aednikupaberite saamiseni. Siis on plaanis Tiial talu tegemised tütrele üle anda. Elis on plaaniga päri ja mõlgutab vaikselt laienemise mõtteid.
Saja lehmaga saab elustiilitalu pidada küll (Tootmistalu)
Raplamaal Lepiku talus on piima toodetud 30 aastat. „Tol ajal oli ka kümme lehma tõsine majapidamine,” muigas talu peremees Kaupo Kauri. Praegu on laudas sada lehma, lisaks noorkari.
Lepiku talu on Kaupo suguvõsas juba 1800ndate lõpust, talutootmises on vahepeal pause olnud. Temagi võttis talu tegemised üle isalt 1999. aastal, kuigi oli abiks juba varem.
Praegugi toimetatakse talus perega, lisaks on palgal kaks töötajat. Perenaine Piret on veterinaariharidusega, lapsed Andres, Annika ja Annemari aitavad, nii palju kui saavad. Kaks vanemat omandavad kõrgharidust, noorem on veel põhikoolis. Erialad ei ole küll kellelgi põllumajandusega seotud, ent see vanemaid ei muserda. Noored valigu ikka oma tee.
Uue lauda ehitasid nad 2008. aastal laenurahaga, teine osa valmis viis aastat hiljem, nüüd oleks vaja seda juba renoveerida. Kas karja võiks suurendada? „Siis oleks üht palgatöötajat juurde vaja, aga teda leida on väga keeruline,” sõnas Kaupo.
Pigem eelistab ta tegutseda tasa ja targu. Nii ei ole ta end laenurahaga viimase piiri peale tõmmanud ning võtab toetusigi pigem boonuse kui eelarvereana. „Raskeid aegu on muidugi olnud, aga päris musta auku ei ole langenud. Praegu muidugi ei saa kurta, aga ega see pidu ilmselt kaua ei kesta,” leidis peremees ja lisas, et elustiilitalu saab saja lehmaga kenasti pidada.
Praegu käivad lehmad lüpsiplatsil, kuid Kaupo ei välista tulevikus robotitele üleminekut. „Praegu jääks ühest robotist väheks, kahe puhul peaks karja suurendama. Tulevikus, kui lapsed koolitatud ja ise vanemad, võiks ehk ühe roboti panna,” mõtiskles ta.
Lisaks igapäevasele talutööle on peremees aktiivne taluliidus ja Eesti Piimatootjate Ühistus, samuti harrastab ta rahvatantsu.
Doktorikraadiga noortalunik vaatab veel ringi (Noortalunik)
Doktorikraadiga talunikke pole meil just palju, ometi võib Varisoo talu noorperemehest Ragnar Viikojast just sellise tiitliga talunik saada. „Kas sest talupidamisel just kasu on, aga tahaks ikka ära teha,” sõnas maaülikoolis kraadi omandav Ragnar.
Lääne-Virumaal asuv talu kasvatab ligikaudu tuhandel hektaril vilja, alla poole sellest on oma maad, ülejäänut renditakse. Peale selle kasvab talus mahe sajapealine limusiini tõugu veisekari.
Juhtohjad on talus isa Eino Viikoja käes, ta ostis talukoha pisut enne Ragnari sündi, kes muide on taasiseseisvunud Eestiga sama vana. Alustati vähehaaval, 20 hektariga, kasvatati loomi ja juurvilju ning neid müüdi Rakveres asunud perekaupluses ja -restoranis. 2000ndatel ei tasunud see enam ära ja talus hakati suuremas mahus teravilja kasvatama.
Peres on tegelikult neli venda, kes kõik pereettevõttes kaasa löövad, selle juhtimise vastu näitab aga enim huvi just Ragnar. „Isa on öelnud, et õpi, vaata ringi, saa kogemusi. Püüangi seda praegu teha ja kui on aeg talu üle võtta, siis võtan,” sõnas Ragnar. Kogemuste omandamine näeb välja nii, et talutööde kõrval osaleb ta aktiivselt Noortalunike Liidu ja Seemneliidu töös, pluss doktoriõpe. Kuigi praegu elab Ragnar iga päev Tallinnas, ostis ta endale Varisoo talu lähedusse maja.
Et tegu on pereettevõttega – ka ema on raamatupidajana kaasatud –, tuleb aeg-ajalt põlvkondadevahelisi erimeelsusigi selgeks vaielda.
Rebasedisko, viinamarjad ja vein
(Alternatiivtalu)
Veinimäe talu kohta võiks teha lühikokkuvõte, et 75 sorti viinamarju kasvab Baltimaade suurimal katmikalal ja sügiseti korraldatakse seal rebasediskosid ja vintage’eid, ent nii lihtsalt lühikokkuvõte ei lähe, sest juba tekkis palju küsimusi.
Roman Šarin ostis Võrumaale Kärgula külla koos sõbraga 2014. aastal talukoha. Sõber sai maja, tema maad. „Sõitsin siinkandis palju ringi ja mõtlesin, et muudkui käin ja targutan, peaks hoopis midagi asjalikku tegema,” sõnas Oilseeds Trade’is agronoomi-nõustajana töötanud Roman. Et ülikooli ajal oli ta viinamarjakasvatusega kokku puutunud, sündis otsus kergelt.
Roman on end aastate jooksul viinamarjakasvatusega põhjalikult kurssi viinud, praegugi kasvab talus 75 sorti koondav kollektsioon, et näha, kuidas taimed Veinimäel kasvavad. Põhieesmärk on muidugi, nagu talu nimigi ütleb, veini toota. Praegu kasvab kasvuhoonetes mahedalt 1500 ja väljas 1000 viinamarjataime. Roman unistab laienemisest, et tootlikkust suurendada. Praegu tehakse aastas keskmiselt 1000 liitrit veini ja 10 000 liitrit siidrit. Siidrit küll õuntest, mis kokku ostetakse.
Kui esiti valmisid joogid lähedal asuvas Sulbi külas, siis kaks aastat tagasi kolis veinikoda Tartusse, kus on seda kergem teha. Roman tähendas, et ta pole päris talunik, sest elab linnas.
Sel aastal on viinamarjasaak niruvõitu, Romani sõnul on see vaid kümme protsenti mullusest, kuna esines probleeme viljastumisega. Viinamarjakasvataja põhiprobleem on aga kevadine öökülm. Siis võimeldakse saagi päästmise nimel korralikult: kasvuhooned saavad lisakardinad, kastmissüsteemiga püütakse niiskust tõsta ja kui vaja, võetakse tõrvikud appi.
Sügisel, kui mari valmis, tehakse Veinimäel aga rebasediskot. Rebastele ja kährikutele meeldib magusaid viinamarju süüa ja nende peletamiseks mängivad sel ajal metsaservas valjuhäälselt vanad raadiod, ja just sellisel kanalil, kus juttu palju. Seda pidavat rebane pelgama.
Korjepäev ehk vintage on veinitalus aasta tähtsaim, kogu saak tuleb kätte saada ühe päevaga. Veinimäel on asi lihtsam, sest suurem osa taimedest on katuse all ja ilm korjet ei sega, niisiis korjatakse igal aastal viinamarju septembri viimasel pühapäeval. Tavaliselt korraldatakse talgupäev, kus sõbrad-tuttavad-huvilised appi tulevad. Sel aastal on saak aga nii väike, et saadakse oma jõududega hakkama.
Kanepitooteid on keeruline turundada (Alternatiivtalu)
Keset Puka küla asub pealtnäha tavaline elumaja, mis peidab endas tegelikult väikest tootmishoonet. Nimelt toimetab seal Mari-Liis Hendrikson koos emaga ning väärindab Tarmere kaubamärgi all peamiselt kanepit ja tatart.
Neid kasvatatakse viiel hektaril rendimaadel. Eelmisel aastal katsetas Hendrikson ka kinoaga, ent ebaõnnestus, sel aastal proovivad nad kikerhernest kasvatada. Toorainest valmivad jahud, kama, võided, kreemid ja tatrast ka padjad. Kuna tootmises on tatra sorteerimise ja koorimise võimekus, osutavad nad talumeestelegi sellealast teenust.
Mari-Liis on algusest peale silmitsi seisnud turundusprobleemiga. Nimelt ei lase sõna „kanep” tal oma tooteid sotsiaalmeediakanalites reklaamida. Kõik vähegi võimalikud variandid on ta ära proovinud, kuid asi on lootusetu. Nii käibki ta aktiivselt laatadel oma tooteid tutvustamas ja sealtkaudu ettevõtet reklaamimas. Tal läheb seal hästi, sest suurem osa käibest tuleb just laatadelt.
Senini oli Tarmere mahetootja, ent mahekontrollide tegemise hind tõusis kolm korda ja seetõttu Mari-Liis loobus tunnustusest. „Mahe- ja tavakanep on sama hinnaga, pealegi inimeste jaoks ei ole see nii tähtis,” on ta täheldanud.
Tulevikus soovib naine jätkata samas mahus, ent rohkem tooteid pakkuda. „Me oleme siiski väärindajad,” põhjendas ta.
Vara üles, hilja voodi – nii saad töörikkuse (Noortalunik)
„Kui kõik ise teed, tuled omadega välja,” kõlas Pärnumaal asuva Rätsepa talu noorperenaise Keili Kitsingu suust. Just see lause iseloomustabki pereettevõtte Ravling OÜ tegemisi kõige paremini.
Koos isa Antsuga toimetatakse oma 40 lüpsilehmaga, kokku on loomi veidi alla 100. Rätsepa talu on talu selle traditsioonilises mõistes: koduõuest saab paari sammuga lauta. Ometi on kodu- ja laudaõu eraldatud.
Ants Kitsing alustas talupidamist 90ndate alguses, Keili ja tema õed on lapsest saadik talus abiks olnud. „Mäletan, et juba paariaastasena istusin traktoriroolis ja hoidsin rooli otse, kui oli vaja sirge peal sõita,” meenutas Keili muiates.
Ants on kuldsete kätega mees ja aasta tagasi valmis tema enda ehitatud uhke noorloomalaut. Üleüldse on perel põhimõte ilma laenude ja liisinguteta toime tulla. Investeeringutoetusi on nad siiski kasutanud. „Vara üles, hilja voodi, ja töörikkus on olemas,” naeris Keili nende motot.
Endale kuuluval 120 hektaril kasvatavad nad loomasöödaks teravilja, loomadki on enamiku aja aastast karjamaal, vaid söötmine ja lüps toimuvad laudas. „Õues on nad nii kaua, kui on midagi võtta,” sõnas Keili.
Tehnika on talus pigem vanavõitu, ent remonditöödega saab Ants ise hakkama ja kuna nende haritav maa on pigem väike, ei näe nad mõtet uut osta.
Kogu töö teevadki põhiliselt Keili ja Ants, vajadusel on õed abiks ning laudas käib abiline, kes vabu päevi annab. Keili on õppinud raamatupidamist, nii saab sellegi töö talus ise ära tehtud, pealegi on see hea võimalus pisut lisaraha teenida.
Tulevikuks on neil omajagu plaane, nimelt ostsid nad talu läheduses ühe vana karjalauda, kuhu oma karja kolida tahaksid. „Siis kasvataks karja 60 peale, paneks roboti ja jätaks teravilja ära,” unistas Keili. Vana laut vajab aga putitamist, seega läheb plaanide realiseerimisega veel aega.
Mahla tegemise hobist sai töö
(Alternatiivtalu)
Pärnumaal Kaisma küla lähistel jääb möödasõitjale silma kohviku silt, ometigi klassikalist kohvikut tee äärest ei leia, leiab hoopis uhiuue mõõdukas suuruses tootmishoone.
Kaks aastat tagasi Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenu abil valminud keskkonnasäästlikus (st päikeseenergia, maaküte jms) hoones teeb mahlu ja jäätiseid Terje Mitev. Ta on mõnda aega välismaal elanud, ent tuli lõpuks juurte juurde tagasi. Hoone on rajatud talupaika, kus omal ajal elas Terje vanaonu Endel, kes on 95aastane ja elab noorte tegemistele väga kaasa. „Kui tulime, oli siia peaaegu mets juba peale kasvanud,” kirjeldas naine mõne aasta tagust olukorda. Ent nüüd on kunagise talumaja vundament konserveeritud ning vana aitki näituse ja niisama olemise ruumina kasutusel. Kohvikukülaline, kes siiani saab küll vaid jäätist, mahla ja kohvi, võib ise valida, kus parasjagu istub. „Laudade liigutamine oma soovi järgi on igati teretulnud,” sõnas Terje.
Mahla on Terje lapsest saadik teinud ning ühel hetkel hakkas ta iga-aastasel mahlateol järjest rohkem katsetama. Sammhaaval jõudiski ta suurema mahlatootmiseni.
Nüüd on Mahlametsa OÜ mahlavalikus üle kahekümne maitse mahlasid, küll on õunale juurde pandud pärnaõisi, pirni või peeti ning mahlu tehakse ka troopilistest viljadest. Nimelt saab Mahlametsa aeg-ajalt vilju, mis kaupluses müümiseks juba liialt küpsed, ent mahlateoks just ideaalsed. Nii leiab valikust ananassi, mango, viinamarja ja veel mitme huvitava maitsega mahlasid. „Olen rahutu hing, tahan pidevalt uusi asju katsetada,” tunnistas Terje. Ettevõtmise tootmisvõimekus on kiiremal ajal 2–2,5 tonni päevas.
Toorainet ostetakse sisse, kuid kasvatatakse ka ise. Nii on perel Kaismal hektariline õunaaed, lisaks renditakse Valtus kümnehektarilist õunaaeda. „Ka külarahvalt saame palju toorainet,” ütles Terje.
Peale mahlade teeb Terje Rosenberry kaubamärgi nime kandvaid taimseid ja kooreseid pulgajäätiseid. Sellega hakkas ta tegelema kaks aastat tagasi, kui liitus kahe Pärnu naisega, kes mõned aastad varem jäätise valmistamisega alustasid. Nüüd on tootmine Mahlametsas ja valikus üle 20 jäätisesordi.
Peale Terje on ettevõttes tööl üks inimene, nii sai ta augusti teises pooles puhkust võtta, et koos nelja tütre ja abikaasaga tolle kodumaale Bulgaariasse reisida.
Omakandi suurimad lehmapidajad
(Tootmistalu)
Taivi ja Tõnu Luur on Pärnumaal Pärivere külas ühed viimased, kes sealkandis nii suurelt lehmi peavad. Lüpsilehmi on Arude talus 108, lisaks noorloomad.
Loomadele kasvatatakse ligikaudu 400 hektaril sööta, sellest 350 on omandis. „Kui on väga hea aasta, saame teravilja müüa ka, muidu läheb see enamasti loomadele söödaks,” tähendas perenaine Taivi. Tööd tehakse põhiliselt oma perega ära, kuid tööl on lüpsja. Noorem tütar Laura tuli kohtumisele otse traktoriroolist, kaheaastane poeg kaasas. „Just mõtisklesin, et tänavu on kümnes suvi kombaini roolis,” sõnas 24aastane peretütar, kes on Olustveres põllumajandust õppinud ja ühel hetkel ilmselt vanematelt talupidamise üle võtab. Praegu toimetab ta oma ettevõttega, mis 70 hektaril mahevilja kasvatab.
2008. aastal valmis Arude talus uus lüpsilaut, see on siiani väga heas korras ja näeb välja pigem põhjamaine. 2012. aastal lisandus selle külge betoonpõrandaga söödahoidla, mis Eestis just üleliia levinud ei ole, ometi aitab see sööda kvaliteeti hoida. Talul on oma kuivati, kus naabritelegi teenust osutatakse.
Kuigi talupidamine on pereettevõte, ei takista see kellelgi oma elu elamast. „Kõik lapsed on saadud ja reisimised reisitud,” ütles Laura optimistlikult. Isa Tõnu täiendas, et see on täiesti tavaline töö ja seepärast kuskil käimata ei jää, tuleb lihtsalt tegemisi planeerida.
Mahetalu väärindab ise oma kasvatatu (Tootmistalu)
Tõrvaaugu Mahetalu oli augusti alguses ümbritsetud suurtest valgetest põldudest, mis külalisele juba kaugelt reedavad, millega talus tegeldakse.
Nimelt kasvatatakse seal peaaegu 200 hektaril mahetatart, mida sealsamas talu juures väärindatakse. Küll tanguks, jahuks, pastaks, müsliks, aga ka padja- ja madratsisisuks.
Tatar kasvab Eestis päris hästi, keeruline on vaid kevadiste öökülmade aeg. „Et seda vältida, külvasime alles mai lõpus,” ütles Raplamaal asuva mahetalu peremees Janek Kuusik. Tõrvaaugus aetakse asja kogu perega, nii on ametis ka Janeki vend Janno ja veel kaks pereliiget. Üks poole kohaga töötaja käib abiks.
Tatrakasvatus sai alguse ajast, kui Janeki ja Janno isa veel mesilasi pidas, siis oli tarvis kultuuri, mis kaua õitseks. Nüüd talus enam mesilasi pole, kuid tatar on jäänud. Ja talus määgib üle 100 lamba. „Kunagi oli mõte teha väike tapamaja ja lihatööstus, aga selle jaoks on meil liiga vähe loomi ning karja suurendamiseks pole maaressurssi,” rääkis Janek. Nii ongi neil omandis vaid 30 hektarit maad, peaaegu 350 hektarit renditakse juurde. Kui mõni maatükk ka müüki tuleb, on hinnad kõrged ja talunik peab valima, kas osta maad või panustada tootmisvõimekusse. Nemad on esiti viimase valinud ja kümne aastaga ettevõtte üles ehitanud.
Saagikus on Tõrvaaugu põldudel üpris hea, jääb 1,5–2 tonni vahele hektarilt. Praegu on tonni hind 900 euro ringis, veel mõni aasta tagasi oli hinnaks 200 eurot. Praegu on nad Eesti suurimad tatrakasvatajad ning Janekil on unistus, et kogu Eestis kasvav tatar väärindataks nende juures. „Osa jääks Eestisse, osa läheks ekspordiks,” ei häbenenud mees välja öelda.