Päevatoimetaja:
Kadri Suurmägi

Maatöö pole hullem

Copy
Rõõm on näha, et Eestis on palju tublisid inimesi, kes maatööd teevad ja loomi peavad.
Rõõm on näha, et Eestis on palju tublisid inimesi, kes maatööd teevad ja loomi peavad. Foto: Dmitri Kotjuh

“Kõik lapsed on saadud ja reisid on reisitud,” ütles Pärnumaal piimatootmisega tegeleva Arude talu peretütar läinud nädalal parima talu hindamiskomisjonile.

Kuigi artiklit parima talu konkursil osalevate talude kohta saab Maa Elust lugeda alles nädala pärast, võib sellisest optimistlikust suhtumisest maaellu kasvõi iga nädal kirjutada. Pealegi on tänases lehes ülevaade parima mahetootja valimise ringreisist, mis samamoodi särasilmadest pakatas.

Sellised ringreisid tuletavad taas meelde, kui palju on meil tublisid inimesi, kes maatööd teevad ja maal ellu jäävad. Kohtusime kahe noore peretütrega, kes juba piimatootmises aktiivselt kaasa löövad ja ilmselt lähitulevikus vanematelt tööd ja tegemised üle võtavad. Mõlemad kaunid naised, kelle puhul linnas vastu jalutades ei eeldakski, et nad kummikutega igapäevaselt lehmalaudas võiksid käia. Üsna stereotüüpne mõtlemine, kas pole? Paraku on stereotüüpe inimeste mõtetes palju, kuigi oleks aeg neist lahti lasta. Kasvõi just selliste noorte naiste näitel!

Tõsi ta on, kui kelleltki midagi üle võtta või juba toimivat ettevõtet osta ei ole, siis puhta põllumajandusega, olgu see loomapidamine või teraviljakasvatus, nullist alustada on üpris raske. Lausa võimatu. Sest vaba maaressurssi, ostuks või rendiks, saada ei ole.

Aga meil on ka hulk alternatiivtalusid ja neid mahub Eestimaale juurdegi. Võid kasvatada marju, puuvilju, aedvilju, väiksemaid loomi või mida iganes, mis pähe tuleb. Peaasi, et silmad säraksid.

Ja taluringkäigul oli näha, et need silmad särasid nii viinamarjakasvatajal, mahlatootjal kui kanepitoodete tootjal. Igaüks omas elemendis, omade muredega. Isegi kui on tarvis oma ettevõtmistes suuremaid korrektiive teha, silmad ikka säravad.

Ja see ei piirdu ju vaid nende üheksa taluga, mida hindamiskomisjon sel aastal külastas. Selliseid talusid on Eestimaa täis, iga kord ei pruugi mööda sõites arugi saada, et just nende seinte vahel midagi vägevat korda saadetakse.

Õnneks on päris paljud neist külalislahked ja avavad vähemalt korra aastas (reeglina ei aeta huvilisi ka muul ajal ära) oma uksed huvilistele. Kuigi selleks aastaks on avatud talude päev läbi, leiab Agroturismi kodulehelt talude külastusvõimalusi küll ja veel. Lisaks tasub silmad-kõrvad lahti hoida ja kohalike talupidajatega häid suhteid luua. Need võivad mõlemale osapoolele vajalikuks osutuda.

Tagasi üles