L, 3.12.2022

Ilus, vähenõudlik ja kasulik kollane karikakar

Katrin Luke
, fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed
Ilus, vähenõudlik ja kasulik kollane karikakar
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kollane karikakar armastab päikesepaistelist kasvukohta ega talu niitmist.
Kollane karikakar armastab päikesepaistelist kasvukohta ega talu niitmist. Foto: Karepa Ravimtaimeaed

Kollane karikakar (Anthemis tinctoria L.) on korvõieliste sugukonda karikakra perekonda kuuluv taimeliik, mis kasvab kuni 50 cm kõrguseks, vars on kaetud karvakestega, tumerohelised lehed sulgjad, alt karvakestega kaetud. Lehed meenutavad natuke sõnajala, köömne või raudrohu lehti. Õied on 2,5–4 cm läbimõõduga, juur narmastega sammasjuur.

Kollasel karikakral on palju varsi, mis harunevad, ja taim meenutab põõsast. Rahvapäraselt nimetatakse kollast karikakart ka nii: haraka ninn, koldsed ärtsmed ja kollane kanapasalill. Õitsemist alustab juuni lõpus, suurem õitsemisaeg on juulikuus ja kestab kuu aega, aga õisi jätkub külmadeni. Õitsemise pikendamiseks võib korjata õisi või äraõitsenud õied tagasi lõigata, siis moodustab uusi võrseid, mis õitsevad.

Ei talu niitmist

Tegemist on ühe vähenõudlikuima taimega, mis kasvab teede ääres, liivasel ja kiviklibusel pinnal, talub pikaajalist põuda ega vaja hooldust. Armastab päikesepaistelist kasvukohta ega talu niitmist. Paljuneb seemnetega ja ka risoomitükkidest, kui maad kultiveerida või kaevata. Karepa ravimtaimeaias kasvab ja paljuneb vabalt – kuhu seemned külvab, seal on. Samuti meeldib talle augustis-septembris kultiveeritud pinnas, kuhu saab seemned külvata, seal kasvab tihedalt. Välkkõblast ei tohiks kasutada, eriti kevadel, sest siis võid noored taimed hävitada.

Oma mõrkja lõhnaga peletab aias kahjureid, vanasti valmistati temast putukatõrjet.

Aias, kus iga rohuliblet ei viitsi kitkuda, katab kollane karikakar suuremaid alasid ja pakub silmailu pikka aega. Sobib kasvama ka teiste taimede vahele, rukkililede ja lavendliga moodustab ilusaid kompositsioone. Tänapäeval müüakse seemneid ka seemnepoodides, taimi saab korjata ka loodusest teeäärtest jm, sealt sain ka mina nad enda aeda.

Õitest tehtud teed kasutatakse maksa- ja sapihaiguste vastu. Taime kõikidel osadel on valuvaigistav ja spasme leevendav toime, on kasutatud ka lihasespasmide korral. Teed on kasutatud sapikivide lahustamiseks. Putukahammustuse korral võib muljutud lehe asetada või sellega hammustatud kohta hõõruda.

Tee ja tinktuur

Tee valmistamiseks vala 1–2 spl õisikuid üle 300 ml kuuma ­veega ja lase tõmmata kaane all 15–20 min. Joo lonksudena päeva jooksul, 30 minutit enne sööki. Krooniliste haiguste korral tarvitatakse 10–14 päeva, siis peetakse vahet ja korratakse kuuri. Tinktuuri valmistamiseks tükelda taim, vala üle 40kraadise viinaga ja lase seista mõni nädal, siis kurna ja villi tumedasse pudelisse. Spasmide korral võtta 10–20 tilka sisse veega lahjendatuna. Kuivatatud taimest tinktuuri tehes võta 1 osa taime ja 5 osa viina. Lase seista kaks nädalat.

Kuivatamiseks lõika kääridega õisikud, soovi korral koos 10–15 cm vartega ja kuivata 40–50 kraadi juures. Säilita purgis või õhukindlas pakendis valguse eest kaitstuna.

Oma mõrkja lõhnaga peletab aias kahjureid, vanasti valmistati temast putukatõrjevahendit. Ka on pandud taimepuru rotiaukudesse. On värvitaim, mis oli kasutusel juba keskajal, kangaid ja lõnga värvides saab sidrunkollase tooni, värvi annab kogu taim, ka varred ja lehed.

Lillepeenras õitseb pikalt, kuu aega ja seejärel väiksemate õitega kuni külmadeni. Sobib lõikelilleks ja lillekimpudesse. Õie kroonlehti võib lisada salatisse ja nendega toite kaunistada. See on ilus, vähenõudlik ja kasulik taim. Kel õnne leida, saab korjata, ja kellel aed, tasub kasvama panna. Selle suve üle kahe kuu kestnud põuaga on ta meie aias ikka endiselt elus ja õitseb.

Märksõnad
Tagasi üles