Kalevikepp Gaura kuulub pajulilleliste sugukonda. Ladinakeelne nimetus Gaura tuleneb kreekakeelsest sõnast gauros, mis tähendab uhke, hiilgav, taime uhkelt püsti hoidva puhmiku tõttu. Perekonnas on umbes 20 liiki ühe- kahe- ja mitmeaastaseid rohttaimi ja poolpõõsaid, kes kasvavad looduslikult Põhja-Ameerika soojade piirkondade preerias.
Kalevikepp (Gaura lindheimeri) kasvab looduslikult Mehhikos ja USA lõunapoolsetes soojades piirkondades. Kalevikepp on pika õitseajaga mitmeaastane poolpõõsas, keda kultuurtaimena kasvatatakse üheaastasena, võib kasvada 0,5–1,2 meetri kõrguseks. Varred on pikad ja kaetud udejate karvadega. Õied on valged või roosakates toonides. Õitseaeg kestab juulist septembrini.
Kalevikepp sobib pinnatäitjaks teiste taimede vahele, on hea taim lillekastides ja sobib kenasti lõikelilleks.
Kalevikepp vajab kasvamiseks head viljakat kobedat mulda, kuhu ei jää seisvat vett, ja päikeselist külma tuule eest kaitstud sooja kasvukohta. Soojast ja kuivast piirkonnast pärit taimena talub ta lühiajalist põuda ja tuult, kuid talle sobib paremini tavapärasest soojem suvi, siis õitseb rikkalikult ja kauem.
Paljunda seemnetest, külva märtsis aknalauale või sooja kasvuhoonesse, idanemiseks sobib temperatuur 15–18 kraadi, idanemine kestab kaks nädalat. Seemnete idanevus säilib kolm aastat. Ühes grammis on 60 seemet. Tärganud taimed pikeeri potti, välja istuta pärast öökülmi.
Raviomadustelt on kalevikepp peaaegu identne meie looduses laialt levinud ja ravimtaimena tuntud ahtalehelise põdrakanepiga.
Kalevikeppe võib ka üle talve hoida jahedas, valges ja kuivas ruumis. Kevadel välja istutades õitseb ta rikkalikumalt. Viimastel soojematel talvedel on kalevikepp Räpinas hästi talvitanud ka avamaal, olles sügisel kaetud lehemultšiga. Kasvu ajal on soovitatav väetada regulaarselt mõne suvelillede pealtväetamiseks sobiva väetisega. Paslikud kaaslased on lavendlid, salveid, kurerehad ja ilukõrrelised. Kalevikepp meelitab eriti ligi liblikaid, mis lisab talle lillekultuurina lisaboonust.
Raviomadustelt on kalevikepp peaaegu identne meie looduses laialdaselt levinud ja ravimtaimena tuntud ahtalehelise põdrakanepiga (Epilobium angustifolium).
Indiaanlased on kasutanud värskelt purustatud kalevikepiürti mähistena lihase- ja liigesevalu korral. Seespidiselt mõjub ta nagu toonikum ning kuivatatud lehti kasutatakse ja juuakse nagu harilikku teed (Hiina rohelist teed).
Kuivatatud lehti segatakse ka matetee segudesse. Lehtede raviomadused ja toniseeriv toime on kõige suurem taimede täisõitsemise faasis. Seega võib meil kogu kalevikepi ürdi ära lõigata ja kuivatada vahetult enne püsivate öökülmade tulekut, sest taimed meie oludes talve nagunii üle ei ela.
Hariliku tee valmistamiseks võta 1 kuhjas tl kuivatatud peenestatud taimeürti, vala peale klaas keeva vett, lase veidi jahtuda ja kurna. Joo nagu tavalist rohelist teed.
Vereringe tugevdamise eesmärgil võta 2 sl kuivatatud ürti klaasi vee kohta, lase tund aega toasoojas seista, kurna (pigista) tõmmis välja ja tarvita päeva jooksul väikeste kogustena.
Ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise vastu võta 2 kuhjas sl õitsemise ajal korjatud ja kuivatatud ürti, vala peale klaas keeva vett ja keeda tasasel tulel veel 15 minutit. Lase keedusel jahtuda toatemperatuurini, kurna ja tarbi supilusikatäis kolm korda päevas enne sööki. Ülejäänud keedust säilita harilikus külmikus.
Toidutaimena hautavad indiaanlased kalevikepi juuri ja tarvitavad neid toiduna või kuivatavad ja jahvatavad jahuks, nagu meie toimisime omal ajal põdrakanepiga. Õisi võib julgelt lisada kõikidele toorsalatitele või lihtsalt kaunistuseks võileibadele ja teistele roogadele.
