Väärib avastamist: sõjamuuseumi paeluvad pajatused

Esta Mets tõdes, et ajalugu muuta ei saa ja nii peab olema kursis ka mineviku mustema küljega. Foto: Riina Martinson

Valga sõjamuuseumi direktor Meelis Kivi viib meid muuseumi hoovi ehitatud metsavendade punkri juurde, avab luugi ja enne veel, kui külalisi sisse ronima julgustab, osutab sissekäigu juures: „Vaadake, siin on ämblikuvõrk ja see pole sugugi meie lohakus. Kas teate, miks metsavendadele olid punkri väljapääsu juures ämblikuvõrgud väga olulised?”

Selgub, et kui metsavendade grupp läks välja, siis viimane mees, kes pani luugi kinni ja kattis samblaga, vaatas enne, kus ämblikuvõrgud on. Kui metsavennad tagasi tulid, oli see mees esimene, kes luugi avas ja mõnikord avastas, et kahte ämblikuvõrku ei ole. Tähendab – keegi võõras on käinud! „Isegi oma küla elanikes ei saanud kindel olla, kes võib äraandja olla. Kohe jäeti punker maha,” jutustas Kivi.

Nüüd saavad huvilised punkrisse ronida. Maa all on ahi. „Millal köeti?” jätkab Kivi. „Maal mindi lehma lüpsma hommikul poole viie ajal, selleks ajaks pidi suits juba hajunud olema. Suitsu ei tohtinud näha olla. Metsavendadel tuli aastaid, vahel aastakümneid metsas vastu pidada ja selleks oli palju tarkust vaja, mida me siin nüüd ka jagame.”

Lõvid Lätist