N, 1.12.2022

Looduskalender ⟩ On hea aiaaasta, poodi eriti asja ei olegi

Kristel Vilbaste
On hea aiaaasta, poodi eriti asja ei olegi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Hoidistajal on käed praegu tööd täis.
Hoidistajal on käed praegu tööd täis. Foto: Kristel Vilbaste

​Käes on aeg, kus vanaemade näpud vahetavad ülepäeva värvi. Kord on nad mustikatest sinised nagu suveöö, siis aga jälle loojuva päikese punased vaarikamarjade suudlustest. Ja kui vaarikakasvatajad kurdavad kehva aastat, siis minu aias pole eales sellist saaki olnud – purgid on kõik otsas, õigemini on nad punasekuuelistena saunapõrandale rivistunud.

Punaseid sõstraid olen korjanud vaid siis, kui vaarikate vahelt aega jääb, mustad ja punased sõstrad ning karusmarjad on ka nii marju täis, et mururobot käib salaja mahakaardunud okstelt marju söömas. Tomateid ja kurke on lademes ja tuleb tunnistada, et tänavu on tõesti hea aiaaasta, poodi eriti enam asja ei olegi.

Kombainid ja ohakavill

Kolletavate viljapõldude odrarahvas on nüüd kombainisuus teradeks pudistatud ja suurteks põhupallideks rullitud. Sama teed lähevad rapsitaimed. Kaer on aga veel üsna roheline. Uhked pruunid nuiapead on saanud ka hundinuiad, lillapunased kukesabad on täisõites. Soolikarohu kollased nupsud kuulutavad sügist, õhus on ohakavilla. Seatapu varred on kerinud end juba kuni kolme meetri kõrgusteks, humalgi venib ja pudistab kohati veel õietolmu. Teeveeres õitsevad helesinised sigurid, kuldsed kuldvitsad ja luidetel kollaseõielised käokannused. On meie kõige tuntuma ennustamistaime jaani-õnneheina suur õitsemiseaeg. Jõulumäel õnnestus mul istuda just sellesse kohta, kus tublid trimmerdajad olid lille maha niitnud, nüüd käib see lilleke minu mobiilikaante vahel maailma otsas õnnetoojana Jäämere ääres ära.

Liblikate lasteaia-aeg

Õitseb sinine käoking, Eesti kõige mürgisem taim.
Õitseb sinine käoking, Eesti kõige mürgisem taim. Foto: Kristel Vilbaste

Rännuteelt on meile jõudnud ohakaliblikad, liblikate värvikirevus on tänavu suur. Allikamatkalt läbi võsa tulles on juuksed ja riided täis igasuguseid röövikuid, küll rohelisi ja pruune vaksavaid vaksikuid ja muid karvaseid, sekka mõni pika sarvega surulapse vorst. Vett hakkab metsades tasapisi vähemaks jääma, ehkki sadanud on tänavu kõvasti. Lepad on nüüd viker- ja leppoide poolt põhjalikult raagu söödud.

Pruuni tooni loovad ka hobukastanite haiged lehed. Aga toomingas ja pihlakas poetavad juba esimesi punaseid lehti. Õuest toodud pesu alt ilmub ikka ja jälle välja mõni kõrvahark. Sääsenuhtlus on vähemaks jäänud, parmud peaaegu kadunud – käes on tõeline suvitamissuvi, aga jah, meie põhjamaine keha on varasemast leitsakust ära hellitatud ja 21-kraadine õhk tundub kõhekülmana, 18-kraadisesse vette minna ei taha.

Kuhu kadusid metsvindid?

Linnurahvas on metsas üsna vaiki jäänud, aegajalt kostab vaid väike-lehelinnu silksolk, punarinna tiksumine, rähnitrummeldus või siis ülepea kihutav piiritajate hõikamine. Rannast kuuldub enne tormihoogu kajakate ärevushüüdeid või pahandab adruvallis nokitsevaid vihitajaid rannas liikuv inimene. Eesti Looduskaitse Seltsi suvepäevadel Jõulumäel rääkis Mati Kose linnustiku muutustest, kuidas põlised hallid haigrud on meil asendumas valgete hõbehaigrutega. Siis aga küsisin, kuhu on kadunud metsvindid, teadaolevalt meie kõige arvukamad metsalinnud. Kas nemad ongi need 60% metsalindudest, kes raiete tulemusel kadunud on? Mati kinnitas, et ega metsvint noortes metsades pesitseda taha. Kas märkasite sel aastal metsvintide vähenemist? Pole enam viimse piirutiku kaitsjaid?

Tsitaat: Kui Linnutee augustis selge ja erk on, tuleb vali ja külm talv. (Pöide)

Looduskalendri kaamerad

Looduskalender.ee kaamerates on põnevad päevad. Oodatakse Karula must-toonekure poegade väljalendu. Lähiajal see juhtubki. Nii nagu valge-toonekurepojad teevad kõikjal esimesi lennukaari. Eriti kummaline oli näha, kuidas ühest pesast väljalennanud olid sättinud kõik end erinevate kõrgete kuuskede latvadesse justkui jõuluehted ja nad veel ei tea, et kuuselatv ei ole toonekurele piisavalt soliidne koht, see on laulurästa õhtune esinemislava. Aga Gennadi Skromnov ütleb, et põnev on praegu jälgida ka kaamera kalakotkapoegade esimesi lennukaari, vanemad toovad vahel veel kala pessa, vahel meelitavad poegi naaberpuudele toitu vastu võtma. Seal kukub küll kala vahel maha ja ilma sest jäädakse, sest maast kalakotkas toitu ei võta.

LASTELE: Mudakonnad

Meremuda peetakse Eestis väärtuslikuks maavaraks. Sellega ravitakse liigesehaigusi ja muid vaevusi. Meremuda kaevandatakse enamasti kinnikasvanud vanadest merelahtedest, aga teda tuleb sageli vahetult lainepiiril kaevates ka esimese liivakihi alt välja.

Kuigi see muda haiseb päris pahasti, saab sellega teha vahvaid näomaalinguid. Need on ühtlasi ka tervislikud.

Julgemad lapsed võõpavad end sellega üleni sisse, nii et ainult silmad ja suu jäävad heledad. Nähes välja nagu pungissilmalised mudakonnad.

Hiljem saab võistelda, kes end kiiremini puhtaks pestud saab.

Märksõnad
Tagasi üles