See kevad ja suvi Eestis kordavad alates aprillist möödunud aasta mustrit: aprill ja mai jahedad, juuni soe. Kuid kordamine toimub märksa «tagasihoidlikumal» tasemel: kui mullune aprill ja mai olid vaid mõne kraadikümnendiku võrra jahedamad paljuaastasest (1991–2020) keskmisest, siis sel aastal oli erinevus umbes üks kraad.
Läinud aasta rekordiliselt soe juuni oli lausa neli kraadi keskmisest soojem, kuid sel aastal «vaid» kaks kraadi. Nagu tavaliselt, oli möödunud suvel juuli siiski kõige soojem kuu, jäädes vaid napilt alla rekordilisele 2010. aasta soojusele. Kuigi järgnes selle sajandi mõistes jahedapoolne august, püstitas suvi tervikuna siiski kliimarekordi: kõige soojem enam kui pooleteise sajandi jooksul, mil Tartus on ilma vaadeldud. Siiski mitte väga üllatav, sest soojarekordite sadu on muutuvas kliimas veelgi oodata.
Juuli on siiani olnud jahedapoolne: Tõraveres mõõdetud 1.–17. juuli keskmine temperatuur on 17,3 kraadi, mille sisse mahub nii kuu esimestel päevadel jätkunud kuumalaine kui ka teise nädala eriti jahe lõpp. Juuli kliimakeskmine (aastad 1991–2000) temperatuur Tartus on 18,0 kraadi, aga seegi on 19. ja 20. sajandiga võrreldes juba märgatavalt tõusnud: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia (2. trükk, 1978) andmetel oli aastatel 1881–1960 Tartus juuli keskmiselt 17,3 kraadi soe – seega vastaks tänavune «jahe» juuni täpselt vanale heale normile. Oodatavalt muutlike ilmade jätkudes võib juuli tulla juuniga umbes sama soe või natuke soojem ehk siis umbkaudu kordub läinud suve muster, aga kaugeltki mitte nii soojana.
Lisaks üldisele soojenemisele on viimastel aastakümnetel suvedega toimunud muidki huvitavaid asju.
Lisaks üldisele soojenemisele on viimastel aastakümnetel suvedega toimunud muidki huvitavaid asju. Kui 20. sajandil oli aasta kõige sajusem kuu august, millest juuli oli selgelt kuivem ja juuni veel kuivem (suvi läks lõpupoole järjest märjemaks ja kulmineerus augustis), siis viimasel 40 aastal ehk umbes tajutava kliimamuutuse algusest saati on juuni järsult sajusemaks muutunud.
Kagu-Eestis on juunist saanud kõige vihmasem kuu, juuli on vahepeal kuivem ja teine sajumaksimum saabub augustis. Teistes sisemaa vaatlusjaamades on august jäänud kõige sajusemaks kuuks, kuid juuli on ikkagi nii eelnevast juunist kui ka järgnevast augustist kuivem. Vaid rannikul ja saartel säilib vana hea kuiva varasuve ja sajusema hilissuve olukord.
Selle aastast aastasse korduva mustri näol ilmselt ongi tegemist kliimavöötmete nihkumisega, mida kliimamudelid on juba prognoosinud.
Viimaste nädalate tähtsaim sõnum ilmarindelt on Vahemere maadel ja Kesk-Euroopas jätkuv kuumalaine koos põuaga. Selle aastast aastasse korduva mustri näol ilmselt ongi tegemist kliimavöötmete nihkumisega, mida kliimamudelid on juba prognoosinud. Meie planeedil valitsevad reeglipäraselt ekvaatori lähedal tõusvad, umbes 30. laiuskraadi ümbruses laskuvad, 60. laiuskraadi lähedal taas tõusvad ja poolusel laskuvad õhuvoolud. Tõusvas õhuvoolus sajab palju, sest tõustes jahtuvast õhust kondenseerub niiskus välja. Laskuvas õhuvoolus õhk soojeneb ja muutub maapinnale lähenedes üha kuivemaks – kõrbevööndis ja polaaraladel sajab teadupärast vähe.
Kliima soojenedes nihkub laskuva õhuvooluga ala ekvaatorist kaugemale ehk Vahemere ümbrus hakkab üha enam kõrbekuivust kannatama. Põhja-Euroopas kaasneb aga vööndite nihkumisega sattumine parasvöötme põhjapiirilt selle keskossa, kus on soojem ja sajab ka rohkem.