Looduskalender ⟩ Loodusjõudude vastu on inimene võimetu
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
18. juuli 2022, 13:02
Nädalavahetusel sõitsin läbi Eestimaa lõunast põhja ja jälle tagasi ning silma jäi kahte liiki metsakahjureid.
Kahejalgsed söödikud on kogu metsa nii ära ussitanud, et raiesmikke on meil väljaspool kaitsealasid vist juba rohkem kui mehemõõtu metsasid. Aga metsapildile on nädalaga tooni andnud ka kuuejalgsed kahjurid, kes praegu „ussikestena“ mööda leppasid ringi liiguvad ja teeäärsed lepad kohati nii ära söönud on, et rohelist lepapuud raskem leida on kui lauspruuni.
Vandenõuteoreetikud on juba püstitanud hüpoteesi, et need on taevalaotuse triibutõmbajad lennukid, kes sedaviisi puudele mõjuvad.
Silerdava sinise kaunitari lapsõgardid
Tegemist on metsateadlase Heino Õunapi sõnul hoopis lepapoi röövikutega, kes lehe rohelise pehmema osa on ära krõmpsutanud ja ülejäänu on tõmmanud pruuniks ning puu näeb välja nagu kuivanud.
Lepapoi on see ilus metallik-sinine mardikas, keda sel kevadel koos vikerpoide ja haavapoidega tõesti palju oli. Samasugune aasta oli 2015. Tõenäoliselt kuivab osa neist puudest järgmisel aastal ka ära.
Aga kõik metsateadlased, kellelt nõu küsisin, kinnitavad, et kahejalgsete abil on meie metsades levimas aina rohkem kahjureid, nii seeni, putukaid kui ka pisemaid tegelasi, millele üleraie, sissetoodud taimne materjal ja metsa kõige sügavamatesse soppidesse tungimine head eeldused on loonud. Aga hea oli näha Lahemaa kaitsealal selliseid metsi, mille puudest saab ümbert kinni võtta.
Kõuetamme hurm
Taimerinnegi on omandanud palju kollasema tooni, üle kõige troonivad kollased putked – moorputked ja enne kõue lõhnab meie ainus kollane madar, hobumadar, keda vanarahvas kõuetammeks kutsus.
Hobumadara õiekimp voodipäitses aitab viljatuse vastu.
Vanajõed ja järvesopid on täis tuhandeid valgeid vesiroosiõisi. Raba on praegu oma kaunimates toonides, õitsev erkroheline nokkhein älveserval ja punakad liimitilkades helkivad huulheinad ja murakaampsud.
Möödunud nädalal puhkesid õitsele ka kollasenupsuliste õitega soolikarohud ja väikeseõieline pajulill, harilik raudrohi ja rebasesaba. Veel saab korjata hariliku pärna õisi. Aiamaalt võib potti vedada juba naereid, herneid, kapsapäid ja pöidlajämedusi porgandeid. On aedvilja-piimsupi aeg. Pisikesed kõrvitsalapsed aina paisuvad.
Raiumine suurendab tormiohtu
Möödunud nädala kõige tooniandvam ilmaelamus ongi pidev hoovihmade mahapartsatamine ja üksikud kõukärgatused. Sattusin ka tund peale keeristormi läbisõidul Paali külla, kus ilmavana katuseid sikutas. See on hetk, kui saad aru, et loodusjõudude vastu on inimene võimetu. Kui ehk...
Keegi millegipärast ei räägi sellest, mida kohalikud sealsamas ka rääkisid. Et sellest mäetipust oli 4-5 aastat tagasi raiutud vana mets, mis oleks tõenäoliselt asja leebemaks muutnud. Mäetippudest metsa raiumine on ka Luua kooli õpetuses, paraku on pikk euro metsaärikatele olulisem teadmistest. Ja nii kannatavad inimesed, kes jäävad kodudest ilma.
Kuidas metsast koju saada
Metsaga seoses veel üks mõte. Sattusin Lahemaal retkejuhtidega metsa ilma enne vaatamata, kuhu ma lähen. Ja eksimine oli omapärane, mingil hetkel seisime nelja tee ristis, kus kogu kamp laiali lagunes, et otsida kõige lühemat tagasiteed. Kõige pikema tee silt oli Oandu-Ikla metsarada 354 km.
Julgustav oli muidugi tunda võõras metsas jalge all pidevalt laudteed ja näha tee kõrval infotahvleid, millel korduvalt räägiti metsas elavatest karudest, isegi üks papist ilves oli metsa pistetud. Aga neil infotahvlitel on puudu üks pisike kleeps selle kohta, kus parasjagu asud ja kus suunas oleks kõige kiirem tagasimineku võimalus, kasvõi juhuks, kui seesama „karu ründab“ või keegi jalale viga teeb. GPS läheb paksus metsas millegipärast lihtsalt lolliks, mis võib riigikaitse seisukohast isegi hea olla.
LASTELE: Kõrkjaparv
Sunni all ei õpi midagi. Tänapäeva ujumiskoolitustes jäävad paljud lapsed ujumisoskuseta just seetõttu, et esimese asjana kästakse neil pead vee all hoida – see on inimesele loomuvastane. Küll õpivad lapsed seda tegema mängides. Veel enne kui leiutati ujumisrõngad punusid vanemad lapsed noorematele „kõrkja“ ehk kaislakimpudest parved, seda ees lükates ja võidu kihutades õpiti ujuma. Ilma mingi käsuta või keeluta.