Juuli keskpaigani pole ilmapildis muutusi oodata

Ilm on vahelduvalt jahe ja sajune või päikesepaisteline ja mõõdukalt soe. Foto: Arvet Mägi

Nagu läinud aasta detsembris, nii ka nüüd, pool aastat hiljem, üllatas ilm järsu muutusega, mis tegelikult polegi meie kliimas kuigi üllatav.

Juuni keskmine temperatuur Tartus oli 17,3 kraadi ehk vastu varasemaid ootusi 1,8 kraadi paljuaastasest keskmisest (1991–2020) kõrgem. Õhusoojuse poolest koosnes juuni kahest selgesti eristuvast osast: viimane nädal (24.–30. juuni) keskmise temperatuuriga 23,3 kraadi ja kogu eelnenud aeg (1.–23. juuni) keskmise temperatuuriga 15,4 kraadi. Kuni jaanilaupäevani väldanud režiimi jätkudes olnuks juuni õhusoojuse poolest täiesti tavaline, aga piduliste rõõmuks ilmamuster järsku muutus.

Oleme harjunud mõtlema, et "lõunamaadel" on kogu aeg rohkem päikest ja seepärast soojem kui meil siin Põhja-Euroopas. Ometi saab Eesti laiuskraadil päikesepaistelise südasuvise päeva jooksul maapind vähemalt 10 protsenti rohkem päikesekiirgust kui ekvaatoril mis tahes ajal, sest umbes 18-tunnine päikesepaiste kompenseerib madalama päikese asendi keskpäeval. Ekvaatoril on päev ja öö alati võrdselt 12 tundi pikad.

Ometi saab Eesti laiuskraadil päikesepaistelise südasuvise päeva jooksul maapind vähemalt 10 protsenti rohkem päikesekiirgust kui ekvaatoril mis tahes ajal.

Täpsustuseks olgu öeldud, et ekvaatoril on päevane päikesekiirguse hulk (kiirgusenergia horisontaalsele pinnaühikule) suurim meie kevadise ja sügisese võrdpäevsuse ajal, mil päike käib seal otse üle seniidi, aga aastased erinevused on siiski vaid 10 protsenti ringis. Päikesepaiste kestust ja päevast päikesekiirguse hulka pilvitu taeva eeldusel sõltuvalt laiuskraadist saab igaüks vaadata näiteks sellest veebikalkulaatorist.

Et meil siiski ka suvel on ilm reeglina mõnevõrra jahedam kui ekvaatori ümbruses, tuleneb sellest, et siia jõuavad õhumassid polaaraladelt ja talvist jahedust hoidvalt Atlandi ookeani põhjaosalt. Kui aga see "külmakonveier" mõneks ajaks peatub, siis saabuvad troopiliselt soojad ilmad.

Nii oligi, et suurema osa juunist kujundasid meie ilma mõõdukas tempos Atlandi ookeanilt itta liikuvad tsüklonid. Lõuna pool valitses kõrgrõhkkond, mille harjad läänetsüklonite vahel päikesepaistet ja soojemat ilma tõid. Kuna suure niiskusevaruga lõunatsükloneid ei olnud, sadas kokkuvõttes küllaltki vähe.

Jaanipäeva paiku kujunes Ida-Euroopas püsiv kõrgrõhkkond. Järgnenud nädala vältel jäi selle kese Venemaa Euroopa-ossa ja lääneserv Baltimaadele madalrõhkkondade nügida: idas päripäeva pöörleva antitsükloni ja läänes vastupäeva pöörleva tsükloni vahel kujunes lõunavool, mis tõi sooja õhku Lõuna-Euroopast. Lisaks suvisele kõrgrõhkkonnale iseloomulikult vähe pilvi, pikk päev ja kuumus oligi käes! Samal ajal oli tunduvalt lõuna pool, sõjast haaratud Ida-Ukrainas jahedam, sest sinna jõudis kõrgrõhuala idaserva pidi õhk Venemaa põhjaaladelt.

Nüüdseks on blokeeriv kõrgrõhuala Ida-Euroopas lagunenud ja tsüklonid saavad taas üle Põhja-Skandinaavia itta liikuda, nagu tavaliselt. Ilm on vahelduvalt jahe ja sajune või päikesepaisteline ja mõõdukalt soe sõltuvalt sellest, kas parasjagu on siin tsüklon või kõrgrõhuhari. Kuni juuli keskpaigani ei ole selle ilmamustri muutumist ette näha ja pikemad prognoosid ei ole kuigi usaldusväärsed.

Soojalaineid võib tulla veelgi, sest paljuaastase keskmisena on kõige soojem aeg Ida-Eestis juuli viimasel nädalal ja merelisemas Lääne-Eestis augusti alguses. Vähemalt ei ole metsad niisuguse mõõdukalt vihmase ja jahedapoolse ilmaga liiga tuleohtlikud.