Vesiroosi taskus on rekordeid

Eestis kasvavad väike ja valge vesiroos.  Foto: Peeter Kümmel

Tiikides, järvedes ja ojades õitsev valge vesiroos on sitke lill, mis ei nõua kasvamiseks palju: vesi peab olema seisev või õige vähe liikuv ning päikesevalgust peab olema. Eesti looduses leiduvaist taimedest on tal suurimad õied, kuid ta hoiab teistki tippmarki: tema juured on Eesti taimedest pikimad, ulatudes koguni kolme meetrini. Eestis kasvavad väike ja valge vesiroos.

Vesiroosile mõeldes tuleb esmalt pähe valge iludus, kuid liike on ka roosasid, oranže, kollaseid ja lillasid ning siniseid, troopilised liigid võivad kasvades koguni värvi muuta. Ka vesiroosi lehtede toon varieerub sügavrohelisest toonist tumepunaseni.

Enamik liike lööb õie valla suvel, ent on ka sügisel õitsevaid liike ja soojas kliimas võivad nad ilutseda aasta läbi.

Suurim vesiroosiliik kannab nime Victoria amazonica ja see kasvab Lõuna-Ameerikas, sealhulgas Amazonase jõe vesikonnas. Hiiglaslikul lillel on 10–15 kolmemeetrise läbimõõduga lehte, mis suutvat kanda kuni 30kilost raskust. Teadaolevalt õitseb ta ainult üks kord aastas, sedagi öösel ja jõuab õitsemise jooksul muutuda valgest roosaks.

Victoria amazonica kasvupiirkonnas elavad rahvad kasutavad taime agaralt, korjates selle osi: lehed ja risoomid lähevad käiku ravimtaimedena, seemnetest saab jahu, armastatud on röstitud seemned, mis maitsevat nagu popkorn.

Kaitseb vett ja kalu

Kui pidada meil looduskaitsealuse vesiroosi tähtsaimaks jooneks ta ilu, teeksime talle liiga. Tal on tähtis ülesanne ka vee ökosüsteemi hoidjana: et vesiroosid hõljuvad vee pinnal, pakuvad nad veele varju, hoiavad selle külma ja tõrjuvad nii vetikaid. Nad aitavad kalugi: need peituvad lillede alla päikese ja röövlindude eest.

Koprad, vesirotid ja nutriad peavad vesiroosi aga maitsvaks toiduks.

Vanad eestlased on vesiroosi sünni kohta rääkinud, et kord oli ta taevatäht, mis langes vette ja muutus seal kauniks õieks. Hiinlased on uskunud, et vesiroos pulmas kindlustab kauaaegse kooselu.

Vesiroosi kuivatatud juurte ja vartega on ravitud mao- ja suguhaigusi ning köha, nende leotisega leevendatud limaskestade ärritust ja nahahaigusi. Vesiroosilõhn olevat abiks, kui hingamisteedes on põletik, ja umbekasvanud kohale olevat õige ravim, kui sellele panna peale leivapuru, sibulat, teelehti ja vesiroosi lehti.

Tülikaid putukaid on tõrjutud nõnda, et purustati kollase vesiroosi juuri, puistati neid piimasse ja keedeti segu läbi. Selle vedelikuga nõu toanurgas meelitas putukad karjakaupa kohale ja sellesse nad uppusid.

Kloostrite mõistatuslik lill

Hinduismis ja budismis on vesiroos tähtis ususümbol: et ta ööseks oma õie suleb ning avab selle esimese päevavalgusega, on ta surnust ärkamise võrdkuju. Budistid on mudast kerkivas kaunis lilles näinud ka valgustusmärki.

Kuid leida võib lugusid sellestki, et preestrid kasutasid vesiroosi inimeste transiseisundisse viimiseks, pidutsejad aga tarvitasid seda hallutsinogeense afrodisiaakumina ehk luule tekitava ja seksuaalset iha suurendava vahendina. Teadaolevalt leotati vesiroosi kroonlehti veinis, kuid doseerimisõpetusi ei leidu kuskil ja proovida seda pole kahtlemata soovitatav.

On levinud ka vastupidiseid väiteid: näiteks et kunagi kasutatud vesiroosi seemnete leotist või veinisse segatud juurepuru kloostrites selleks, et nunnad ja mungad suudaksid kergemini himurust alla suruda.

Kommentaar

Ülle Reier

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanika osakonna teadur

Vesiroosi perekonna teaduslik nimi Nymphaea sobib hästi neile nümfilik-kaunitele veetaimedele. Eestis kasvab looduslikult kaks vesiroosi liiki. Suurem ja silmapaistvam valge vesiroos (Nymphaea alba) on sagedasem, väikest vesiroosi (Nymphaea candida), mis ka valge, võime kohata harvem. Liigid võivad kasvada ka koos, sest armastavad toitainerikast seisvat või vähese vooluga veekogu.

Vesiroosi õit on huvitav uurida, sest näha saab õistaimede vanapäraseid tunnuseid. Vesiroosi õites on järkjärguline üleminek lamedatest tolmukatest, mil puudub selge piir tolmukapeade ja tolmukaniitide vahel, edasi tolmukapeaga kroonlehtedeks ja lõpuks suurteks kroonlehtedeks. Toredad on ka vesirooside veealused varred. Kevaditi rebib suurvesi need käsivarrejämedused kollakad ja lehearmidest kärnalised varred tihti veekogu põhjast lahti ja uhub kaldale, kus möödujail on neid hea u­udistada.