Kuigi ka puudehaiguste puhul saab rääkida haiguspuhangutest ja kroonilistest haigustest, ei saa erinevalt inimestest haiget puud ravida. Seepärast tuleb monitoorida ja seejärel ennetavalt tõrjuda, et vajadusel haiged puud õigel ajal maha võtta. Võõrsilt toodud tundmatuid taimi pole samuti mõtet endale aeda istutada, paljud praegused invasiivsed tulnukhaigused puudel on just nii Eestisse jõudnud.
Haiguste tõttu on mõnegi metsapuu tulevik teadmata (1)
Eesti Maaülikooli metsapatoloogia professor Rein Drenkhan sõnas, et viimase kümne aastaga on Eestisse jõudnud mitu uut puuhaigust nii kliimamuutuste kui globaalse kaubanduse tõttu. „Lisaks toovad hobiaednikud reisidelt kaasa taimi, mille kohta ei teata, kas nad siin üldse kasvavad, aga palju hullem on see, et nad toovad kaasa haigusi. Taim sureb, ta unustatakse, aga sellelt on haigus edasi läinud kodumaistele liikidele ja haigus võib avalduda alles aastaid hiljem,” rääkis Drenkhan.
Tema sõnul on kõik puuhaigused ohtlikud, sest mõjutavad ühel või teisel moel puu vitaalsust. Näiteks vähendavad okka- ja lehehaigused puu fotosünteesivat pinda, selle järel kasv jääb kehvaks, ta on stressis ja vastuvõtlikum sekundaarsetele ehk vähem olulistele haigustele ja putukatele.
„Suuri täiskasvanud puid ei ole võimalik ravida,” rõhutas Drenkhan asjaolu, et kui puu on nakatunud ohtliku haigusega, pole tegelikult teist võimalusi, kui kolle likvideerida. „Meil on kliimamuutuste mõttes keeruline aeg, seega teatud ohtlike haiguste tõrjumiseks tulebki puid maha võtta ja õigel ajal.” Nakatunud puu on mõistlik teha näiteks küttepuuks ja oksad põletada.
Küll on võimalik ennetavalt tõrjuda. Nii tehakse taimlates tõrjet näiteks noortele mändidele tõusmepõletiku, männi-pudetõve, vöötaudide vastu, kuid selleks peab haigusi tundma ja teadma, millal üldse on mõtet seda teha, et ennetusmeetodid mõjuksid. „Uute haiguste puhul on keeruline ennustada, mida nad tulevikus teevad, seega neid on vaja tuvastada ja monitoorida,” selgitas ta.