Looduskalender ⟩ Mets on tõmmanud ette sääseloori
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
4. juuli 2022, 11:42
Loomulikult saab eelmisest nädalast kirjeldada kõige täpsemalt vee-elukate elu, sest enamus inimesi oli lihtsalt kogu selle kuuma aja kaelani ve
Ja kuigi osa eestimaalasi kurdab kuivanud tiikide üle, on mu Võrumaa maakodus allikatiigis vett üle kevadise kõige kõrgema veepiiri. Ujumissild ujub vee kohal koos rõõmsate roheliste konnadega, kes enam isegi inimelukat ei karda ja vett mööda lähenevaid suuri silmi ei pelga.
Külm allikatiik kuumal suvepäeval on nagu valimised, võtab hääle.
Nii saabki seni konnadega koos krooksuda, kuni põualämbusest külmas vees käimine kurgu kähedaks teeb. Vahepeal jõuab ujuja pähe maanduda tondihobu ja pisikesed helesinised liidrikud, vurinal tuleb ka suur hall parm, aga neid on tänavu veel kordades vähem kui tavaliselt.
Vesi kasvab
Vesi on nii mõnus, et paneb tiigikaldaid rohima. On hämmastav, kui kiiresti on pinna katnud penikeelte lehetihnik ja ujudes põimub see ümber käte nagu näki haare. Kalda pool sirutavad end tarnad ja partheinad. Sekka peenemaid tegelasi, mõni vesiherne kollane õis kärbsejahil ja õrnsültjat vetikamassi.
Kohe, kui suur soe tuli, on vetikad vohamas ja ristlemledki tunnistamas seisvas vee tiigi kinnikasvamist. Ma ei väsi küllatulnutele kordamast: „Ujuge suuri ringe!“ See paneb vee liikuma.
Aga suured hundinuiad on üle kõige selle. Hundinuiad ongi nüüd tõelised hundi nuiad, kui neid näksimiseks lõkke kohal röstida, siis süttib tõlviku ülaosas asuv õietolm ja saab selgeks pilt, kuidas vanasti karjapoisid neid tuliste hundi nuidena kasutasid.
Liblikatrall nahkhiireöös
Ja kui päeval on õhk täis kõiksugu suuri liblikaid haavalumikust ja kiirgliblikast kuni koerliblikte uue põlvkonnani ning verikireslasi „vanapagana püksinööbil" ehk äiataril, siis öös suriseb surusid ja sahmib kõiksugu pastelsetes toonides tiibadega ööliblikaid. Nii nagu aasta lind metskurvits on oma krooksuvad patrull-lennud õhutaevas lõpetanud, ilmuvad veelendlased need armsad nahkhiired. Ja nende keerutav tants viib mõttele, kuidas üldse mõni ööliblikas nende suust pääseb.
Ja teate, kummaline pole see, et käol peale jaanipäeva ikka veel odraokas kurgus pole, vaid see, et munemishädas kägu ka veel südaöösel kukub. Vanarahvas oleks selle kohta öelnud, et miski suur häda on tulemas. Aga küllap on põhjus proosalisem, hoolimata linnurahust on maale tulvanud inimesed ikkagi lindude pesitsemist häirinud. Ja ka alanud heinategu on öiselt heinamaalt kuulda, niidumasinale kaotatud poegadest ja kaasast räägib röökides tagaheinamaal äkki sinna ilmunud rukkirääguisand.
Murakaaeg on tulemas
Aga ei pääse inimesed praegu väga kaugele metsa, isegi esimesi kukeseeni jahtima. Sest mets on tõmmanud ette sääseloori, millest pääsevad läbi vaid tõeliselt rahulikud inimesed.
Aga ka heinamaad ja aiad pakuvad praegu palju meeliülendavat. Metsmaasikalõhn ja madara hõng mu mesitarude ümber on nii tugev, et alati tekib tahtmine selles lõhnavannis selili kümmelda. Õitsevad köömned ja näärid. Piimjuure hiigelsuured „võilille“ õhupallid lähevad langevarjudena selles udus lendu. Ristikheinanutid, mesikad ja lutserniõied sumisevad mesilastest, mis lubab mesinikel minna tarusse mett küsima.
Veel ei ole kuulda ritsikasirinat, mis ütleks, et aeg on minna rappa murakate järele.
LASTELE: Veekukerpall
Täiskasvanu seisab rinnuni vees. Seab käed vöökoha kõrgusele, peopesad ülespoole. Laps ronib vanema peopesadele, seljaga viskaja poole.
Siis loevad koos kolmeni – samaaegselt täiskasvanu viskab ja laps hüppab kukerpalli tehes vette. Laps tõmbab enne rinna õhku täis ja liugleb peale kukerpalli edasi.
Vise peab kindlasti toimuma maa poole, madalamale poole, aga vesi peab olema piisavalt sügav, et kukerpall põhja ei ulatuks.
Muidugi võib seda teha lapsega, kes juba ujuda oskab.