Kõrvenõges on väärt toidu- ja ravimtaim

Nõgest tasub julgelt toitudesse lisada, fotol on näha nõgesekarask. Foto: Karepa Ravimtaimeaed

Kõrvenõges on Eesti üks vanemaid ja tuntumaid ravim- ja toidutaimi. Tema lehtede tõmmist on kasutatud haigusest taastumise, väsimuse, kurnatuse, vitamiinipuuduse, aneemia, reuma, podagra, mao alahappesuse, diabeedi, põiepõletiku, allergiate, siseelundite verejooksu ja nahaprobleemide korral.

Kõrvenõges on ka PAF inhibiitor ehk tõrjub valu, põletikku ja histamiini mõju, vähendab östrogeeni hulka veres, tugevdab immuunsüsteemi. Välispidiselt on kasutatud juuksekasvu soodustamiseks ja kõõma vastu. Praegu on õige aeg koguda talveks kõrvenõgese lehti. Õied on juba olemas, lehed pole veel kahjustatud või kollased.

Sügisel või varakevadel tasub koguda nõgese juuri. Neid on kasutatud eesnäärme suurenemise ja sellest tingitud vaevuste korral ja uriinierituse suurendamiseks. Kõrvenõgese kuurid talvel tõstavad immuunsust ja tugevdavad organismi, aidates paraneda läbipõetud viirus- ja muudest haigustest ning ennetada allergiaid, heinanohu jm probleeme suvel. Ka loomadele-lindudele sobib nõges toiduks ja seda tuleks talveks varuda.

Vanarahva tarkus ütleb, et nõges paneb kanad munele ja loomadel karva läikima, lehmadel suurendab piimaandi ja piima rasvasust. Loomadele antakse kuivatatud kujul.

Vaata, kust korjad

Kõrvenõgese lehed sisaldavad rauda, kaaliumit, kaltsiumit, magneesiumi, ränihapet, C-vitamiini, serotoniini ja histamiini, valke ja süsivesikuid. Juurtes on steroide ja ligniine.

Kõrvenõgeseid võib leida aiaservast, metsaäärest, niidult ja heinamaa äärest, mere- ja jõekaldalt. Lauda, sõnnikuhoidla ja põllu äärest ei tasu neid korjata, sest seal võib taimedes leiduda nitraate ning ­mürke.