L, 26.11.2022

Looduskalender ⟩ Valged põualiblikad ennustavad mitmenädalast põuda

Kristel Vilbaste
Valged põualiblikad ennustavad mitmenädalast põuda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Udulinikud heinamaal.
Udulinikud heinamaal. Foto: Kristel Vilbaste

Lõpuks ometi on soe suvi käes. Mis soe? Tuline suvi! Seda soojust mahub maasikatesse ja merevette, sulpsatab koos konnadega vetevalda ja paneb vesikupu kuldsed õied avanema.

Vesikupult paiskub aga lendu pilv sini-rohelisi vesineitsikuid, kelle õrnades kiilitiibades on mõrkmagusat ja rahustavat palderjanilõhna. Ja jõevee vood on täis rõõmsalt mulle ajavaid kalamaime.

Inimesed aga lebavad võrkkiiges, raamat asjalikult näpu vahel ja mõnus roidumus silmis. Kõike on küll – aega, lillelõhna ja maitsvaid maasööke. Käes on jaanikuu lõputu puhkuseaeg.

Jaaniõhtul ei sajagi?

Ei jõudnud jaanikule tulijad tänavu ära imestada seda ilma, oli sooja ja sääski äraajavat tuult, midagi sellist, mis inimesed isegi veidi solvuma paneb, sest jaaniööl ju sajab! Aga vat, ei tahtnud ilmataat tänavu vihmapiiskadel tantsida lasta, vaid laotas pika ja valge uduliniku luhtade kohale. Ja ainus hetk, mil tavapärast tutimütsi ja kindaid vaja oli, saabus siis, kui lõkked süüdati ja kõik metsa all passinud kihulased lõrinal jaanilõkke ümber tantsivate inimeste kallale kargasid. Aga seegi aeg oli üürike, juba jaaniusside otsimise ajal oli niiskus nad uuesti lehtede ja lehekeste alla peitu ajanud.

Ja ainus hetk, mil tavapärast tutimütsi ja kindaid vaja oli, saabus siis, kui lõkked süüdati ja kõik metsa all passinud kihulased lõrinal jaanilõkke ümber tantsivate inimeste kallale kargasid.

Aga kui seitsememagajapäeval (27. juunil) müristab ja vihma sajab, siis tuleb seitse nädalat järjest vihma.

Tuletontide tants.
Tuletontide tants. Foto: Kristel Vilbaste

Suveöödel ei maga keegi

Aga ses Koidu ja Hämariku valgustantsus oli õhk täis tuhandeid hääli ja lõhnu. Kas olete tundnud, kuidas lõhnavad jaanitule juures aianurgas naadid?  Õige veidi on neil pärnaõie lõhna, aga meie kodumaised pärnad veel ei õitse. Naadi õitehurmast kõlab läbi teeroosi mesimagus lõhn ja maja tagant klaastrepi kõrvalt tuleb pahvakas lapsepõlve suvehaku lõhna. Ebajasmiini õitevahus põõsas on ka ööliblikate maiuspala.

Ja metsmaasikaid võib praegu lõhna järgi isegi pimeduses otsida. Seda lõhnabuketti ilmestavad ööhääled. Ristiklinnu sirin viib mõttele, et kas tõesti juba heinaritsikad? Ei, nemad alustavad siiski juuli keskpaigas. Ja vanapoistest rukkirääkude hõiked harakputkesel heinamaal – ehk on veel mõni vaba pruut! Ja kummaline küll, aga kõik väikesed laululinnudki ei malda jaaniööl magada.

Ööliblikate lend!

Ma usun, et paljud teist arvavad, et ööliblikad ongi valged – need valgepitsilised lendajad, kes hõljuvad öösel akna taga ja autotulede valguses. Tegelikult on nad aga igathelki kirjud. Punased, kuldsed, rohelised, kollased, pruunid.

Oma silmaga saab seda näha nii: kinnita valge voodilina teibiga majaseinale ja suuna linale autotuled. Ja sa näed kui erk ja rõõmus on ööliblikate ööelu. Kindlasti näete ära mõne öölase ja ehk ka silmiksuru. Aga päeval on juba metsateedel lennus hiigelsuures tumepruunid haavalumikud ja valged põualiblikad ennustavad mitmenädalast põuda. Praegu on huvitav aeg liblikasafariks – sõida autoga mõnel niitmata teeäärtega kruusateel ja värvilist avastamislusti on küllaga.

LASTELE: Lühemaks kasvamise mäng

Suplushooaja kõrgpunktis avastavad äkki kõik lapsed huvitava mängu. Kui meres või järvekaldal päris veepiiril või liivaleetel kiiresti tatsuda, siis muutub liiv vedelaks – ja varsti oled sügavalt „sees“. Põnev on võistelda, kes vajub sügavamale. Vanarahvas teab, et vahel on koguni kõhuni lühemaks kasvatud. Pealt näiliselt kuiva liivamassi all on poolvedel liiva ja vee segu mis tatsuja jalgealt minema libiseb ja nii vajutaksegi sügavale liiva. Meil nn vesiliiv „ohtlik“ ei ole nagu filmidest näha võime.

Märksõnad
Tagasi üles