Vesine, kuid kasulik kurk

Salat värske kurgi ja hummusega. Foto: Silja Luide

Kurk on üks veerikkamaid köögivilju, mis teadlaste hinnangul võiks sageli meie toidulaual olla. Vähemalt suvel oleme selles osas tublid.

Kurk (Cucumis sativus) kuulub koos suureviljaliste köögiviljadega, nagu arbuus, melon ja kõrvits, kõrvitsaliste sugukonda, milles on umbkaudu 850 liiki. Erinevalt aga teistest sugukonnakaaslastest ei ole kurgil hinnas mitte suuremõõdulised viljad, vaid nii toiduainetööstus kui ka kodukokad hindavad just väikeseid kurke.

Arvatavasti Põhja- või Ida-Indiast pärit kurki kasvatatakse seal riigis juba 6000 aastat, kuid metsikult kasvanuna on see vili vähemalt 10 000 aastat inimese toidulauda rikastanud. Ka muistsed kreeklased ja roomlased kasvatasid kurki. Näiteks on teada, et 1. sajandil Roomat valitsenud keiser Tiberius soovis lõunasöögiks värsket kurki. Teistesse Euroopa riikidesse, sh Eestisse jõudis kurk alles 17. sajandil.

Sordiaretus võttis mõru maitse

Varem oli kurk mõru. Mõrkjas maitse oli tingitud mõruaine kukurbitatsiini sisaldusest. Mõnel sordil kippus veel paar aastakümmet tagasi osa vilju mõruks minema, kuid praegu võib mõru maitse tänu sordi­aretusele tekkida veel vaid kasvutingimuste tõttu.