Looduskalender ⟩ Saabumas on parim kasevihaaeg
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
13. juuni 2022, 10:47
Nii nagu ma käed klaviatuurile panen, et loodusest kirjutada, hakkab mu seljatagune sumisema. Lärmakas herilane ei piirdu lihtsalt tubase tutvumisretkega, vaid hakkab mu hommikuvõileiva kotletist tegema väiksemaid kotlette.
Tundubki, et kogu sumisev ja pinisev ilm kavatseb tubased kõrgused vallutada ja inimlikku täisväärtuslikku elu elama hakata. Õnneks on meil suur hulk lindabilisi, kes seda lärmakat seltskonda peale meie plaksutamise ohjes hoida suudavad.
Jah, ja kui hommikul läbi akna üritad päikesetõusu vaadata, siis märkad, kuidas usinad kaheksa jalga su vastpestud akna ette sääsevõrku koovad.
Rabade öises lummas
Ja kui putukad tulevad inimese juurde, siis inimene läheb vabatahtlikult ka putukate juurde. Lähevad koguni sohu. Nii ilus on aeg, et seda ei saa magamise peale raisata.
Kui kondamistega ehavalgel rabarinnale jõuda, siis soriseb seal öösorr, hommikuvalgel lükkab viimased kukkumised käima kägu. Rabal endal on sookailuõite imal lõhn, mis paneb pea pööritama. Ja kui päris valgeks läheb siis selgub, et see raba, mis veel mõned nädalad tagasi luitunud ja pruuni värvi oli, on nüüd värvidevikerkaares ja kõige tipuks õitsevad roosaõielised jõhvikad ning põhjamaised kallad – soovõhad.
Teine ring
Linnupered mu aias on teisel tuuril, põldvarblased saatsid oma esimesed pojakesed põõsastesse silpsuma ja hakkasid kohe kahekesi võrkaial lustimänge mängima. Emalind istub nüüd taas pesakastis, pole lihtne ka see naislinnu elu.
Harakalapsed väetavad mu kasvulava, millegipärast arvavad, et see on kõige turvalisem paik. Aegajal läheb kogu lühikeste sabatupsudega mustvalgete linnukeste kolmik naabri kumerale kilekasvuhoonele liugu laskma, ma siis kratsin pead, et kas nad tõesti mängivad nagu väikesed lapsed või on lihtsalt rumalad ja ei saa aru, et sellest kinni hoida ei saa.
Aed on õisi täis
Aga aias tegi oma suured saami sõled lahti lodjapuu, nagu muud õieilu veel vähe oleks. Pihlaka suurtest lõhna täis õitest on saanud marjapabulad. Vesiheinad õitsevad, kurgirohi sirutab õisikuvart, murulaugu kaunid lillad õienupsud on pärit otsekui maalidelt. Ja kikkaputke õite nuusutamiseks peab kikivarvule tõusma. Idamaguna punased õied said oma punased kroonid vaevalt lahti voltida, kui kõik murule pudises. Ja muru muudkui kasvab ja kasvab. Mitmes niit see linnarahvale tänavu juba on?
Metsmaasikas hilineb paar nädalat
Pojad on ka siilidel, kes rohus popsumas. Kuid nüüd on kõikjal lahti läinud heinategu. Sest paljud kõrrelised juba õitsevad. Luhal on jaanipäevane õitekirevus – kollased tulikad, roosakaspunased käokannid ja tõrvalilled, sinised jumikad, valged harakputked ja härjasilmad.
Metsmaasikas on täisõies. Maasikmarjadeks on siiski veel vara.
Kasevihtu tehakse vanakuu pehmel ajal enne jaanipäeva.
Kaseviha tegemise aeg tuleb kätte kaks ja pool päeva peale täiskuud, vanakuu pehmel ajal ning enne jaanipäeva ehk siis selle nädala lõpust, aga katsuge ikka enne lehte ka, kevad on olnud heitlik ja ebaühtlane üle maa.
Ravimtaimekorjamise aeg on algamas, kortslehed, mailased, maarjaheinad, isegi palderjan õitseb – tasub ta märgistada, et sügisel juuri korjata.
LASTELE: Pilvepõrsad
Rannailm kostitab meid enamasti ka mõnusate valgete rünkpilvetupsudega. Selili pilvi vahtides on küllap igaüks meist mänginud pilveloomade mängu – otsides pilvedest olendeid. Aga seda võib teha ka paarikesi või kolmekesi: kes avastab rohkem loomi?
Tänapäevane lisandus oleks siis pilvi pildistada, need välja printida, loomakontuurid peale joonistada ja näitus teha.