Tulbi kroonlehed sobivad ka toidulauale: täida neid näiteks oma lemmiksalatiga

Igasse tulbiõide mahub kaks kuhjas supilusikatäit salatit. Foto: Toivo Niiberg

Tulbi ajalugu ei alanud Hollandist, nagu sageli arvatakse. Tulpide sibulad kasvasid metsikult Kesk-Aasias ja just Türgi rahvas kasvatas ning kasutas neid esmakordselt meditsiinilistel eesmärkidel. Tulbi teaduslik nimetus Tulipa tuleneb pärsiakeelsest sõnast toliban, mis tähendab turbanit.

Esimesed kirjalikud teated tulpide kohta pärinevad 12. saj algusest piibli joonistelt (ornamenditud algustähtedelt). Sulemain Tore, Türgi valitseja aastatel 1520–1566, kasvatas oma aedades palju tulpe. Väidetavalt kinkis ta sibulad oma suursaadikutele Hollandisse. Aiailutaimena ja lõikelilleks kasvatatakse aedtulpi (Tulipa gesnerana) rohkeid sorte, neid on aretatud umbes 10 000. Tulbid on lilletööstuses populaarsuselt kolmas lill. See pole ka ime, sest lillede keeles on punane tulp tõelise armastuse sümbol. Tulbid on kevadekuulutajad. Suured kirkavärvilised õied toovad sära ja värskust, armastust ning kirge nii nende kasvatajatele kui ostjatele.

Eestis tunti tulpe juba 18. sajandi lõpus, neid kasvatati peamiselt Tallinnas, Tartus ja mõne mõisa aias. Laialdasemalt levis tulp Eestis 20. sajajandi esimesel poolel. Eesti parkides kasvab metsistunult ehk naturaliseerunult kollaseõieline metstulp (T. sylvestris). Stoolonite tõttu võib metstulp kiiresti paljuneda, sobides ­kevadlillena suurepäraselt loodusparkidesse üha populaarsemateks muutuvatesse lillemurudesse. Ja pole ka ime, sest ka minu paljude aastate tagant Hollandist soetatud värvikirevad tulbid on millegipärast osutunud kollaseks.

Tulbid meditsiinis ja kosmeetikas

Vanemad meditsiinilised raamatud viitavad sellele, et tulpide meditsiinilise kasutamise uuringuid takistas tulbisibulate kõrge hind. Tulbiõisi on kasutatud sõrmede vahel muljutuna eelkõige putukahammustuste ja mesilaste nõelamise korral ning need on leevendanud kriimustusi, sügelust ja nahaärritusi.