Kasimatus või hoopis elurikkus?

Kas niitmata ala riivab silma või pakub hoopis elupaika? Foto: Mihkel Maripuu

Mäletan, et ülikooli ajal, peaaegu 12 aastat tagasi, oli kevadisel teekonnal Tartust Pärnusse tarvis Viljandis autoklaasi pesta, sest selle vastu lennates oma elu lõpetanud putukad tegid nähtavuse olematuks. Ka oli kevadine auto­pesu iga kord paras ettevõtmine, sest putuka­laibad ei tahtnud esistangelt lahti tulla.

Viimastest aastatest mul selliseid mälestusi pole. Muidugi on tore, et ma enam nii paljusid putukaid autoga surnuks ei sõida, aga tegelikult teeb muret, et putukaid on väheks jäänud.

Sedasama märkis Briti teleajakirjanik Jeremy Clarkson oma raamatus „Aasta farmis”: „Kolmkümmend aastat tagasi ei saanud suvepäeval külavaheteel seitset kilomeetritki sõita, kui juba oli esiklaas putukalaipadest kirju. Aga enam mitte. Mitte ühtegi ei ole, sest õigupoolest putukaid polegi.”

Meil Eestis kohtab üha suuremaid põllumassiive ja koduaedadeski näeme pigem viimseni madalaks niidetud muru. Nii jääbki putukatel mõnusaid elupaiku järjest vähemaks. Samas on klantsitud aed silmale ilus vaadata. Ka linnapark ja teeäärsed on kenad, kui need on niidetud.

Käisin läinud nädalal Euroopa Komisjoni korraldatud pressireisil Lääne-Prantsusmaal. Lennujaamast bussiga Nantese linna sõites olin esiti jahmunud, sest maantee servad, linnaäärsed pargid ja isegi osa koduhoove olid n-ö sorakil, hooldamata, niitmata. Aga kui mõelda, siis jah, silmale ehk pole ilus vaadata, aga putukatel elupaiku küllaga!

Ka ei näe seal selliseid põllumassiive nagu siin. Seal on muidugi maaressurss märksa piiratum kui meil, ent väga palju näeb põllujuppide vahel põõsaribasid. On lausa põllumehi, kes neid ise igal aastal juurde istutavad. Just sellesama elurikkuse parendamiseks ja oma süsinikujalajälje vähendamiseks.

Uskuge või mitte, aga üht-teist on elurikkuse kohta öelda ka meie oma harilikel nurmenukkudel. Nimelt korraldatakse sel aastal viimast korda nurmenukuvaatlust ja varasemate aastate vaatluste põhjal on tehtud huvitav järeldus. Nurmenukkudel esineb peamiselt kahte õietüüpi ja elujõulistes populatsioonides on neid enamasti pooleks. Leiti aga, et just väiksemates, inimasustusele lähedal nurmenukupopulatsioonides on see tasakaal paigast, mis muudab taolised asurkonnad haavatavamaks.

Vii endki ümbruskonna elujõulisusega kurssi ja mine nurmenukke vaatlema. Igavesti vahva ettevõtmine, kuhu saab kaasata nii väikelapsed kui vanavanemad.