Näiteks võib paksu metsa all leida üksikuid metsmaasikataimi, aga raiesmikul hakkavad need päikest armastavad taimed vohama ja marju kandma, puude kasvades taandub maasikas taas ja osa seemneist jääb mulla seemnepanka uut tulemist ootama.
Pärast raiet hakkavadki metsas jõudsamalt kasvama need taimeliigid, mille seemned juba aastakümneid mulla seemnepangas ootel. Igal metsatüübil oma pärlid, mõnel, nagu öeldud, maasikad, teisel vaarikad ja kolmandal hoopis põdrakanep, mis on suve teises pooles mesilastele väga tähtis korjetaim.
Tonnide viisi toitu
Eesti Maaülikooli zooloog Tiit Randveer rääkis, et esmalt raiesmikule peale kasvav võsa meeldib väga paljudele loomadele, just sellistele, keda inimesed hästi tunnevad: metskits ja põder. Aga ka hundile, karule ja ilvesele, kes tulevad sõralistele ehk oma toidulauale järele.
Dendrofaagidel ehk puude ja põõsaste võrsetest ja koorest toituvatele loomadele on võsa rikkalik toidulaud. Kui keskealises metsas võib üks dendrofaag, näiteks põder, saada kümnetes kilodes toitu ühelt hektarilt, siis raiesmikult sadades kilogrammides ja 15aastasest männinoorendikust tonnides toitu ja väga oluline – loom ei pea toitu otsides ringi käima.
„Keerab koonu vasakule, siis paremale ja toit ümberringi olemas,” iseloomustas Randveer. „Ta ei pea toidu otsimise peale energiat kulutama ja saab pindalaühikult energiat märksa enam kui keskealisest või vanast metsast. „Suurulukid põtradest karudeni kahtlemata naudivad elu noorendikel, kuid on ka liike, kes ei saa sealt piisavalt toitu. Putukatest peavad raiesmikest lugu näiteks päevaliblikad ja kimalased, lindudest aga metskiur, talvike ja loorkullid.”