ARVAMUSPLATS ⟩ Anniki Leppik: metsasõja lõpetaks aastaringne raierahu (2)
Metsasõja lõpetamise valem on lihtne – tuleb kehtestada üleriigiline aastaringne raierahu. Küsimus on, milline konflikt järgmisena vallandub ja kas oleme nõus ühiskonnana selle kinni maksma.
Metsasõja lõpetamise valem on lihtne – tuleb kehtestada üleriigiline aastaringne raierahu. Küsimus on, milline konflikt järgmisena vallandub ja kas oleme nõus ühiskonnana selle kinni maksma.
Võiksime diskuteerida, kas peaksime kitsaste huvigruppide häälekat protestimeelsust üldse sõjaks nimetama või on tegu lihtlabase postsotsialistliku võitlusega eraomandi puutumatuse vastu, sest teatud MTÜd ja aktivistid käsitlevad kogu metsa kui ühiskondlikku hüve. Sõja asemel on meie metsade ümber toimuv pigem väikese intensiivsusega konflikt, milles üks osapool proovib kujundada avalikku arvamust ja luua uusi sotsiaalseid norme.
Väikese intensiivsusega konflikt tähendab, et ruumi on nii eskaleerumiseks kui ka kompromissiks, kuid viimast pean ebatõenäoliseks ja ega sellest suurt räägitagi.
Murrame lahtisest uksest sisse
Kuidas saab otsida üksmeelt, kui looduskaitsjate tegemistesse on äärmuslikkus ideoloogilisel tasandil sisse kirjutatud?
Võtame või igakevadise linnurahu poleemika. Hiljuti presenteeriti Eestimaa Looduse Fondi tellitud uuringut, mille järgi toetab 93 protsenti Eesti elanikest üldist kevadist raierahu. Metsaomanike jaoks on see teadmine lahtisest uksest sisse murdmine, sest nendele pole siin midagi uut – juba 2019. aastal Erametsakeskuse poolt tellitud erametsaomanike küsitlusuuringule vastas 95% erametsaomanikke, et nad on vabatahtlikult nõus lindude pesitsusajal raierahu pidama.
Samal ajal tallavad kümned inspektorid mööda metsi, püüdes tuult väljalt ja otsides võimalikke trahvitavaid, kuigi sama ressursi saaks suunata ennetustöösse ja kontrollivajadus väheneks.
Julgen öelda, et need 95% erametsaomanikku kevadel metsa ei raiu. On erandeid, kus klimaatiliste ja pinnaseliste eripärade tõttu ei ole raieks teist sobivat aega. Kas peaksime selle marginaalse osa majandamise ühiskondliku kokkuleppega lukku panema või võiks olla lahendus, et vajaduse korral antaks raiele eelhinnang? Erametsaliit on korduvalt sellise ettepanekuga Keskkonnaameti poole pöördunud. See on tagasi lükatud, viidates ressursi puudumisele. Samal ajal tallavad kümned inspektorid mööda metsi, püüdes tuult väljalt ja otsides võimalikke trahvitavaid, kuigi sama ressursi saaks suunata ennetustöösse ja kontrollivajadus väheneks.
Kindlasti on ka metsasektoris tõrvatilkasid, kuna inimeste väärtushinnangud indiviidi tasemel on erinevad. Küll ei peaks mõne üksiku persooni hooletut suhtumist loodusesse interpreteerima terve metsasektori standardiks. Kui Ants käib poes ja varastab pätsi saia, kas siis paneme igaks juhuks terve tema perekonna vangi?
Tulles tagasi linnurahu kompromissi juurde, siis kokkulepe eeldab, et järele annavad mõlemad pooled. Metsasektor on juba andnud, mitmed ettevõtted on kuudeks raied peatanud ning töötajad sundpuhkusele saatnud. Milline saaks olla järeleandmine linnuaktivistide poolelt? Ideoloogiliselt pole mõeldav, et ornitoloog tuleb ütlema: meie jaoks on okei, kui metsas hukkub neli lindu, aga kaheksa on selgelt liiga palju. Proovigem siis ka nendest aru saada.
Ka tööstus vajab kestlikku metsamajandust
Erinevalt levitatavast demagoogiast on just metsatööstus esimesena huvitatud sellest, et Eesti metsad oleksid kestlikult majandatud. Tööstuse jaoks on kohaliku stabiilse puiduressursi olemasolu kriitilise tähtsusega, sest suurinvesteeringuid tulevikutehnoloogiatesse tehakse mitmekümneaastase vaatega. Seetõttu pole alust kartusel, et mets saab peagi otsa.
Hiljuti postitas Facebookis metsanduse gruppi keegi soovituse, et vähem kvaliteetsest lepikust võiks biokütuse tootmise asemel valmistada puukingasid. Millal te viimati puukingasid ostsite? Võib-olla peaksime neid hoopis pelletite asemel Hollandisse eksportima. Siiski on tema mõttekäigus tõetera sees – vähekvaliteetse puidu väärindamine võiks olla Eesti järgmine edulugu, kui omavahelise vaenamise jätaksime. Saadavaid hüvesid naudime kaudselt kõik.
Leian, et metsasõda lõpeb üleriigilise aastaringse raierahu kehtestamisega, sest aktivistide soovidel pole piire. Täna räägime lindude pesitsusaegsest raierahust, mida soovitakse kolmeks kuuks. Juba on MTÜ Eesti Suurkiskjad tulnud välja avaldusega, et tegelikult peaks raierahu algama veebruaris, mil karud poegivad. Pool aastat võiks metsamajandamise seisukohalt kohe korstnasse kirjutada.
Lisame siia järjest pehmema kliimaga talved ning laienevad looduskaitsepiirangud ja peagi pole enam millegi nimel sõdida. Matame kohaliku puidutööstuse maha ja elame edaspidi puutumata vanade loodusmetsade sihtkaitsevööndis.
Metsamehed programmeerijateks?
Metsandusteemadelt saame fookuse ära, kuid vaevalt oskab meist lõviosa ette mõelda sotsiaalmajanduslikule kriisile, mille vallandame, ning hinnale, mida meie kõigi ühisest rahakotist maksame.
Metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüsi järgi maksis sektor 2019. aastal riigikassasse makse 1,07 miljardit. Metsamajanduse, puit- ja paberitoodete lisandväärtus moodustas samal aastal peaaegu 10% Eesti SKPst. Millega plaanime selle puudujäägi katta?
Tavainimene riigieelarve tasakaaluga vast väga pead ei vaeva, küll aga on mure suur, kui küttepuid enam kahekordse hinna eestki ei saa.
Sektori kadumisel jääb otseselt või kaudselt tööta umbes 56 000 eelkõige maapiirkonnas elavat inimest. Märkimisväärne mõju nii regionaalarengule kui ka tööjõuturule. Lihtne on öelda, et otsi omale teine amet, ja seda on metsameestele juba soovitatud. Alustame äkki programmiga „Kõik metsamehed programmeerijateks”, sest mis see idufirma kasvatamine puude kasvatamisest ikka niivõrd erineb – istuta, hoolda ja kui kõik õigesti teed, lõikad lõpuks vilju. Jõhvi tehnoloogiakool kood/Jõhvi ilmselt ei suuda kogu seda massi tasuta ära koolitada ning riikliku ümberõppe maksame üheskoos kinni.
Lõpetuseks tahaksin natukene meile endalegi tuhka pähe raputada. Aprillis Tartus toimunud metsanduse visioonikonverentsil oli professor Rein Drenkhanil sektorile sõnum – metsamehed peavad oma tegevustest enam rääkima ja oma otsuseid selgitama.
Ühelt poolt nõustun Tiina Kaukverega, kes kunagi Postimehes Kurgja raietest kirjutades tabavalt märkis, et elame ajastul, mil fakt ei saagi naljalt enam emotsiooni vastu. Teadlased ja spetsialistid armastavad rääkida just faktide keeles, kuid emotsiooni nendega lüüa on keeruline.
Siiski võiksime metsanduses hoida teaduspõhist joont ning liiga irooniline ja üleolev kõnepruuk looduskaitsjate aadressil, mis sotsiaalmeedia aruteludes mõne indiviidi keelekasutuses kohati võimust võtab, meile kellelegi tegelikult au ei tee.